Auto või mootorrattaga Kagu-Euroopasse: põnev ja rahakotisõbralik

admin
Read Time:10 Minute, 17 Second

Auto või mootorrattaga reisides tunned, näed ja koged tunduvalt rohkem kui lennukiga sihtkohta minnes. Kohati küll ebamugav moodus ringireisimiseks värskendab aga vaimu ja aitab iseloomu kasvatada.

Lugu ilmus ajalehes AjaLeht septembris 2014

Umbes kümme päeva enne oma pika motomatka algust polnud kummalgi asjaosalisel veel õrna aimugi, et me reisile läheme. Spontaanselt sündinud otsus pani kibekiirelt tegutsema ja ettevalmistusi tegema. Kõige kindlam paika pandud eesmärk oli see, et Kreekas Corfu saarel peame kindlasti ära käima.

Esmalt asusin erinevate riikide kohta infot välja kirjutama – mis on rahakurss, kui palju maksab bensiin, kuidas riiki sisenemine käib, kuidas on kiirteedel sõitmisega ja mida olulist veel silmas pidada. Selles aitas väga palju ka välisministeeriumi kodulehekülg vm.ee, kus link reisi- ja konsulaarinfo ning sealt edasi reisiinfo riigiti. Bensiinihindasid aitas leida sõber google ja erinevad leitud leheküljed, kuid reaalsuses kippusid need siiski erinema. Lisaks uurisin booking.com lehelt, kui palju erinevates riikides ööbimised maksavad, et kohapeal mitte üle maksta ja mõistliku hinnaga majutus valida juhuks kui telkimine pole võimalik.

Meie läksime reisile mootorrattaga. Asjade pakkimine sellisel juhul on muidugi omaette teema, kuid nagu autogagi reisimisel tasub igaks juhuks kõik üle kontrollida. Meie tööde nimekiri: värske õli mootorisse, uued rehvid alla, uued piduriklotsid, uus sinaka valgusega pirn esitulele, uued filtrid. Liikluskindlustusest roheline kaart ka dokumentide vahele. Igaks juhuks mõlemale ka tervisekindlustus – jättes pagasi kindlustamata on see üsna soodne.

Ööbimispaiga otsinguteks väljamaal tasub alati aega varuda, sest lõuna pool pole hämarat aega just palju. Päike vajub kolksti mägede taha ning äkitselt ongi kottpime. Telkimisplatsi otsides kulub aega, sest jõgede-järvede äärde ei pruugi nii lihtsalt pääseda kui lootsid. Samas tasub arvestada võõral maal ka sellega, et näiteks veidi hirmuäratavad mustlaskülad su metsikust ööbimispaigast ikka piisavalt kaugele jääksid.

Sularaha tasub varuda Kõik Euroopa mandril asuvad riigid pole aga euro peale üle läinud – Kagu-Euroopas on rohkelt maid, kus käibel nende endi raha. Oma kogemustele tuginedes võib öelda, et kohati oli rahakurss ostjale soodsam just sihtkohas mitte Eesti pangaasutustes. Rahavahetuspunkte leidub pea alati piiripunktide vahetus läheduses ning suuremates asulates. Meeles tasub pidada, et lõuna pool pole pangad kaua lahti. Näiteks Albaanias jäime pisut hätta, sest pangad olid juba päeval kella kahest suletud ning kaardimakse on seal väga haruldane nähtus. Lõpuks vahetasid kohalikud meile raha ümber. Seda muidugi mitte just kõige sõbralikuma kursiga.

Teemaksud on igas riigis väga erinevad. Näiteks Rumeenias ja Bulgaarias olid mootorrattad tasuta, kuid autodele nõuti teatud teedel sõitmiseks vinjette, mida sai bensiinijaamadest osta. Kreekas on kiirteedel maksuputkad, kus mõne aja tagant tuli jälle maksu maksta. Mootorrattaga tuli näiteks 300 kilomeetri läbimise eest tasuda 11 eurot, autoga umbes kolmandiku võrra rohkem. Horvaatias aga anti ühest maksuputkast sulle pilet selgitamata, mida see täpsemalt tähendas ning kiirteelt maha keerates tuli siis läbitud maa eest maksta. Ungaris kontrollitakse pisteliselt vinjeti olemasolu, mis tuleb ise tanklast osta.

Kokku läbisime meie kuu ajaga 14 erinevat riiki, 7800 kilomeetrit ja kulutasime 382 liitrit bensiini.

Läti – Leedu – Poola

Iga reisi alguses suunaga Euroopa poole on ikka ja jälle tüüpiline ja kohati tüütu trass läbi Läti, Leedu ja Poola. Tore on muidugi see, et mida lõuna poole, seda odavamaks elu läheb. Lätis ja Leedus tasub arvestada seda, et neil on kombeks tavalisel maanteel tekitada neljarealine liiklus ehk siis aeglasemad võtavad väga teeäärde ning kiiremad uhavad mööda isegi siis kui auto tuleb parasjagu vastu. Suurelt maanteelt maha keerates aga liiklus kaob, teedele ilmuvad traktorid ja suuri heinakoormaid vedavad hobuvankrid ning õhtupoolikut ilmestavad teede ääres karjamaal käsitsi lehmi lüpsvad naised. Väiksemad külavaheteed nii Leedus kui Poolas on kohati päris hullus seisus.

Poola läbimiseks tasub alati varuda nii aega kui kannatust. Lõpmatult pikad maanteed, kus küla külas kinni, mis kahandab tohutult keskmist liikumiskiirust. Loomulikult ei saa Poolas läbi ilma politseita. Võtnud suuna Bialystoki linnast Valgevene poole sihiks piirijärve ääres telkida, oli kuklas kahtlane tunne justkui keegi jälgiks meid. Ja juba tõusiski künka otsas politseiniku sau, et peatada nii meid kui meie järgi sõitnud autot. Musta värvi eraautoga olnud väidetavad korravalvurid võtsid meie dokumendid oma kätte, vaatasid ja uurisid tsiklit ja tegid teatavaks, et Poola seaduste kohaselt ei tohi pagasit niimoodi pakkida nagu meie. Olime tagumise sabaotsa plastikgondli ära võtnud ning ehitanud sinna vineerplaadist ja metallist raami, kuhu telk ja seljakotid panna. Lisaks polnud meie rattal küljes tahhomeetrit. Tehti teatavaks, et see lugu läheb meile maksma 300 zlotti ning meie järel peatunud autos saate raha ära vahetada. Tükk aega jagelemist ja vastu puiklemist, kuid et oma dokumendid tagasi saada, ei jäänudki muud üle kui selles nn valuutavahetusautos 75 eurot 300 Poola zlotiks vahetada ja politseinikele kinkida.

Ukraina

Sisenesime Ukrainasse Rava Ruska piiripunktist. Autoga seiklejatel tasub kindlasti aega varuda, sest järjekorrad on pikad. Mootorrattaga minnes soovitasid rekkajuhid aga vahelt läbi trügida ja nii ka tegime. Esialgu tundus Ukraina veidi hirmutav, vastu ööd suurde L´vivi linna jõuda ja väsinuna hullumeelsesse liiklusesse vihmasajuga sukelduda oli katastroofiline. Lisaks olid mitmed öömajad rahvast täis. Elu on seal muidugi odav ja toit ülimaitsev, suitsupakk vaid 50 eurosenti. Järgmisel päeval L´vivist Mukacheve poole läbi Taga-Karpaatide 90 eurosenti liiter maksev bensiin suisa laulis imeliselt heas korras kurvilistel hingematvate vaatepiltidega teedel. Mukachevest suuna Rumeeniasse Halmeu peale võttes muutus maantee aga kardinaalselt! 70 kilomeetrit tohutuid löökauke ja olematut teed. Piiriületus läks seal rahva vähesuse tõttu väga kiirelt ja libedalt. Kuna maanteedel ühtki piirkiiruse märki polnud, saime kohalikelt teada, et asulas tuleb sõita 60 kilomeetrit tunnis, kuid maanteel võib sõita nii kiiresti kui masin võimaldab. Kindlasti tasub proovida nn Karpaatide seentest tehtud kohalikku toitu.

Ukrainas taga-Karpaatides hakkas kett hirmsat häält tegema – tuli teist veidi pingutada.

Rumeenia

Kindlasti meie reisi lemmikmaa! Inimesed on ülisõbralikud ja abivalmis, elu odav. Transilvaania mägedes mööda väikseid teid ja külasid kolada on väga huvitav – pisemates kohtades on elu väga kehval järjel. Lõpuks muutuvad hobuvankrid ja mustmiljon teele jooksvat pisikest mustlaspoissi natukese väsitavaks. Öömajad on väga odavad – pensiuneas ööbimine linna südames kahele inimesele 23 kuni 32 eurot. Brasovi ümber telkida pole soovitatav – seal elab väga palju karusid. Musta mere ääres leidus ka casaresid, mida pakuti vaid 10 eurot kahele öö eest. Rumeenias on tohutupalju metsikuid ja kodunt välja visatud koeri, kes ka öösel maanteedel kolavad nagu mustlaspoisidki ja lehmad ikka keset teed. Pimedas sõitmist tasub pigem vältida.

Vau! Millised mäed meid ees ootavad – Rumeenias Transilvaania mäestik.

Bulgaaria

Enne ja pärast piiriületusi tasub alati kiirusepiirangutest kinni pidada, sest selles piirkonnas patrullitakse tihemini. Rumeeniast Bulgaariasse minnes ootab ees mitmeid kümneid kilomeetreid maha jäätud ja asustamata Musta mere rannaäärt, mis ideaalsed metsikuks telkimiseks, sest edaspidi on kuurortlinnu nii tihedalt, et telkmisplatsi on väga raske leida. Kohati võivad ka ranna-alad tasulised olla, kuid rannad on ilusad ja ujumiseks mõnusad. Kaardimaksed on Bulgaarias harvad ning sularahaga arveldades tasub anda võimalikult täpne raha ning kõik mitu korda üle kontrollida. Suuremat raha andes väga ei taheta raha tagasi anda. Öömajad samuti odavad, kuurortlinnades umbes 18 eurot öö kaks inimest. Toit on odav, mereannid samuti.

Tüüpiline Bulgaaria pidu – rahvas laudadel tantsimas!

Türgi

Piiriületus kohati keeruline. Rohelist kaarti nõutakse näha erinevate maade piiriületustel väga tihti, seega ei tasu seda maha unustada. Türki ei tahetud meid sisse lubada, sest mootorrattas oli täpselt kaks kuud vanem kui 20 aastat ja nii vanu masinaid nad sisse ei luba. Pika moosimise peale ikkagi lasti – kõik tänu heledale juuksevärvile. Nähes aga missuguste rontidega türklased ise maapiirkondades sõidavad, pani ikka pead vangutama. Prügi on kõikjal tohututes kogustes! Ihuhädade rahuldamiseks põõsastikesse sukeldudes tasub väga ettevaatlik olla, sest tavaliselt on selle oma koduks võtnud metsistunud koerad. Hämaras nende loomadega enam kokku sattuda ei tahaks. Traakia mere äärsed samuti ohtralt prügi täis ning kivised rohkete merisiilidega.

Türgis Traakia mere ääres telkimas väga palju magada ei saanud, sest põõsastest välja ilmunud metsikud koerad luusisid öö otsa telgi ümber.

Kreeka

Vot siia tasub küll rannapuhkuse eesmärgil tulla! Imelised liivarannad kristallselge, tulisoolase ja sooja mereveega. Isegi kiirteed on siin omaette elamus – rohkem kui kilomeetrised kõrgused, kus mitmekilomeetrised tunnelid vahelduvad sildadega. Elu pole Kreekas sugugi mitte nii kallis kui kuulda on olnud – suured praed kahele merekarpide ja jookidega peenes rannarestoranis 18 eurot, öömaja Corfu saarel öö kaks inimest 20 eurot, praam Corfule inimene 5 eurot, tsikkel 10 eurot. Frappe – ühe euro eest suur topsitäis kreeklaste jääkuubikutega külma kohvi tasub kuumal suvehommikul proovimist.

Kaunis Corfu! Lõpuks leidsime ranna nagu filmides.

Albaania

Albaaniasse tulime Corfu saarelt praamiga. Teenust pakkusid albaanlased ning hind oli ka veidi krõbedam – inimene ja tsikkel kumbki 20 eurot. Albaaniasse sisenedes tuleb kindlasti ametnikele piiripunktis meelde tuletada, et nad nii inimesed kui sõiduvahendi oma süsteemides registreeriksid, sest muidu võib tee peal politsei patrulli kohates täbarasse olukorda sattuda. Albaanias on kuritegevus ja narkootikumid laialt levinud, elu pole heal järjel ning kohati on seal üsna ohtlik ringi liikuda. Seisma jäädes tuleb koheselt palju kohalikke sind uudistama ja pakuvad erinevaid diile küll raha vahetuseks ja öömaja pakkumiseks. Lambaid tapetakse otse keset linna tänavat, veri, prügi ja inimeste roe voolab mööda renne ja laibavedelikust mulksuvate jõgede kaudu otse kirgassinisesse merre. Selja taha tasub pidevalt vaadata ja kõik vajalik ihu ligi hoida. Sõitsime Albaaniast nii kiiruga läbi kui suutsime ja vastu hommikut Montenegrosse jõudes saime lõpuks tsikli kõrval istudes tunnikeseks silma kinni lasta, sest tunne oli palju turvalisem. Kohalike sõnul on Albaanias palju konflikte kodanike ja politseinike vahel, seda ennekõike narkootikumide pärast.

Montenegro

Tõeline turistidemaa, mis kergitab tublisti ka asjade hinda. Turiste tõmbab sinna väga huvitav väikeste külakestega ala mägede vahel, kus meri on tunginud kaugele maismaale mägede vahele.

Montenegros koht, kus meri tungib mägede vahel kaugele maismaale ja maanteed asendab hetkeks väike praam.

Horvaatia

Sellel kuurortide maal olles nuputasime korduvalt, kas me ka mõnd päris horvaati kohanud oleme? Kämpinguidki pidasid kohati võõramaalased. Horvaatia on vist sakslaste, poolakate, austrialaste lemmik puhkuse maa, sest on lähim koht, kus saab varbad hele-helesinisesse vette pista. Sõitnud läbi sadu ja sadu kilomeetreid Horvaatia rannikut, me lõpuks ujuma ei saanudki. Rannad on väga kivised ning kivide vahel istuvad loomulikult merisiilid ja neid omale juba jalga astuda ei taha. Turistide rohkus on hinnad kerkima pannud, kuna maa on mere ääres niivõrd kaljune ja mägine, pole võimalik metsikult telkida ning kämpingutes võis kohati hind kerkida kuni 30 euroni platsi eest. Dubrovniku pool on veidi soodsam. Kuumus ja hordide kaupa oma autodega ringi ekslevaid turiste muudab liikluse aeglaseks ja tüütuks.

Ungari

Ungaris peatusime loomulikult Balatoni järve ääres, mis juulis on paljude turistide lemmikpaik. Siofoki linn on noorte inimeste meelispaik ning ööelu jagub seal varajaste hommikutundideni. Öömajad on suhteliselt kallid – 40 eurot öö kahele inimesele, kuid söögikohad jällegi rahakotisõbralikud ja maitsvad.

Slovakkia

Kaunid Tatrad ja kaunid teed hingematvate vaadetega. Rohkelt toredaid suusakeskusi meelitavad kindlasti talveks tagasi, et seda maad lähemalt uurida.

Bensiinihinnad Euroopas 2014

Läti 1.35

Leedu 1.32

Poola 1.33

Ukraina 0.97

Rumeenia 1.4

Bulgaaria 1.31

Türgi 1.75

Kreeka 1.74

Albaania 1.33

Montenegro 1.37

Horvaatia 1.5

Ungari 1.37

Slovakkia 1.5

Mida silmas pidada Venemaal omal käel reisides?

Juunis käis Kristjan Karumets kahenädalasel motoreisil Venemaal – sihtpunktiks Arhangelsk. Kristjani sõnul tasub Venemaal omal käel rännates silmas pidada ennekõike liiklust ja teedeolukorda. „Väiksemad ja kohati ka suuremad teed oblastite vahel – ilus asfalt ja kohati on nagu noaga lõigatult kümme kilomeetrit olematut auklikku pinnasteed. Ükski silt kaosest ette ei teata!“ räägib Kristjan. Väikse korras sõiduautoga ei tasu väga Venemaa väikestele teedele rändama minna. Löökaugud on väga sügavad ja teeääred pehmed. Ta lisab, et liiklust tuleb pingsalt jälgida, sest palju on ettekeeramisi. Samuti tuleb arvestada sellega, et tihti parandatakse otse tee ääres autosid. „Mis see rattalaagri või žarniiri vahetus siis tee ääres ikka ära pole?“ naerab Kristjan.

Piiriületuseks soovitab ta pigem Luhamaa piiripunkti, sest sealpool on liiklust vähem ning protseduurid kiiremad. „Kindlasti tasub omale konkreetne aeg broneerida,“ soovitab rändur.

Bensiin maksis 34 rubla liiter ehk 75-80 eurosenti liiter. Tankida soovitab Kristjan suuremates tanklates nagu Lukoil või Rosneft. Väiksemates väsinud tanklates ei pruugi mõnikord 95 marki bensiini ollagi, vaid 92 või isegi 80 ning maa peal asuvatest tsisternidest võib ka vett mootorisse saada. Üldiselt sai viisakamates kohtades ka kaardiga maksta. „Rahakurss muutub pidevalt. Möödunud aastal reisil käies oli 38 rubla üks euro, siis nüüd oli 46 rubla üks euro,“ räägib Kristjan.

Nemad tegid reisi ajal ise priimuse peal süüa, kuid söögikohti on Venemaal seinast seina. „Näiteks Peterburi külje all oli supp ja praad kokku ligi 25 eurot. Portsud on väga kesised – üks kotlett ja kakskümmend makaroni ning teeninduskultuur null, tihti saab sõimata selle eest, et küsid asju, mis on otsa saanud,“ muigab Kristjan.

Telkida saab igal pool, kuid rännumehe sõnul tuleb jälgida, et keegi järgi ei sõidaks. Sestap pole mõtet külast ka infot telkimiskohtade kohta küsida, muidu võib öösel külalisi tulla. „Järvede kaldad on tihti soised ja võsa täis, telkimiskohta tuleb varakult hakata otsima,“ ütleb Kristjan.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Neli aastat kirjavahetust patendiametiga tegi Liivist ametliku leiutaja

„See tunne, et sa oled oma mõtte realiseerinud, seda testinud ja tõdenud, et polegi nii rumal idee, on jube hea tunne,“ räägib Liivi Ermas, et on vahva, kui miskit, mis keerles mõttena peas, on nüüd saanud materiaalselt käega katsutavaks reaalsuseks. Neli aastat tagasi leiutas ta autoga sõitmisel saapa kaitsmiseks jalanõu […]