Elupõline kingsepp ehitas nullist valmis traktori

admin
Read Time:7 Minute, 9 Second

“Saage tuttavaks, tema on Marta!” ütleb Mait Siivesti kui poetab kuuri ust. “Ilm on nii vesine, et sellise ilmaga ma Martat küll õue ei luba,” märgib Mait heldinult oma viimase paari aasta käte- ja mõistusetöö tulemuse kõrval seistes.

Ilmus ajakirja Maale! 2016 suvenumbris

Mait Siivesti (54) ja traktor Marta toimetavad üheskoos Pärnumaal Saarde vallas Tõlla külas. Mees ütleb naljatades, et kuna ta hobid ei mahtunud enam linna ehk Pärnusse korterisse ära, kolis ta kolme aasta eest päris maale, ema tallu, kus esimesed naabrid vast kilomeetri kaugusel. Sünni poolest ongi ta pärit Pärnust. Varasemalt kingsepana töötanud mees peab hetkel töötu põlve, kuid toimetamisi jagub. Maal on tarvis aiamaa ja kasvuhoone juures toimetada, kitsede eest hoolt kanda ning elamises nokitseda.

Väiksesse majapidamisse väike põka

Vajadus säärase pisema traktori järgi tekkis maale kolides üsna pea. “Lasid suure traktori siia hoovi peale toimetama, siis jäid ikka hirmsad jäljed maha,” sõnab Mait. Aiamaa tarvis, mis umbes pool hektarit, pole aga suurt traktorit vaja. Ka pisematel ehitus- ja korrastustöödel on Martast tublisti abi. 

Mait räägib, et sattus ühte auto-moto teemalisse foorumisse, kus üks kasutaja oli samuti ehitanud nullist valmis traktori nimega Berta. “Siis mulle hakkas see mõte meeldima,” ütleb leiutaja. “Ise ehitades oleks mul ikka kujutelm ka, millest see traktor koosneb ja oskaksin sellega töötada – ma olen ju 35 aastat kingsepp olnud ega tea tehnikast suurt midagi,” muigab Mait. Suure traktori remontimine oleks tema meelest tema jaoks natuke liiga suur vaev, kuid Marta puhul on kõik palju lihtsam.

Kui leiutaja oma projektiga 8. märtsil 2013 algust tegi, olid tal olemas Multicari tagasild, kaks Multicari velgedel esirehvi ja tundmatu päritoluga metalltala, mis üle kolmekümne aasta kuuri põrandal oli vedelenud. Talast sai Martale raam. Nii hakkaski ta koguma asju jupike siit ja jupike sealt. Eeskujuks oligi foorumikaaslase Berta. “Tavapäraselt lõikavad nad tagasillaks GAZ51 oma kitsamaks, aga Multicari oma juba oli õige laiuse ja diferentsiaali lukuga,” toob Mait ühe eelise välja. 

Seejärel asus ta otsima tähtsaimat – Marta südant. “Sellegi sain foorumikaaslase kaudu Peipsi äärest, Ford Escorti 1.6 liitrine diisel, 40 kilowatti. Kõik põkad on tavaliselt 40 kilowatti, oluline oli, et see raamile ilusasti istuks.” Käike vahetab GAZ53 käigukast. See oli esialgu natuke liiga kiire, nii et Mait istutas vahele GAZ66 aeglustiga vahekasti. “Sellel jätsin ainult aeglusti osa sisse, ülevalt lõikasin ühe kolmandiku kastist maha, muidu oli see liiga kõrge,” kirjeldab mees. Igasugu muid vajalikke jubinaid nagu pedaalid, käigukangid, pidurisilinder leidis Mait samuti sõpradelt, mis pärinevad erinevatelt masinatelt. Igale külge pandud vidinale ei oska Mait päritolu öeldagi.

Südameks sai Martale ühelt Ford Escorti sõiduautolt 1.6 liitrine 40 kilowatine diiselmootor. Väiksele põkale jagub sellest võimsust piisavalt.

Kui vaid tahta, sujuvad asjad iseenesest

Tuttava kaudu sai ta ka kogu hüdrosüsteemi. “Danfossi roolivõimupump teeb rooli kergemaks kui sõiduautol, see pump oli mingi tõstuki peal olnud vanaraua platsil.” Mait räägib, et suuri probleeme tal tegelikult erinevate jubinate kokku otsimisel ei olnud. “Huvitav on see, et kui inimene hakkab midagi sellist tegema, mida tal ka tegelikult tarvis on, siis on nagu saatuse õnnistus, et asjad hakkavad juhtuma ja sinuni jõudma. Kõik asjad tulevad ise kätte, kui inimene ise tahab ja hakka või uskuma, et saatus soosib,” muigab ta.

Kiirustamata sujus ehitus kenasti ja kõik loksus justkui ise paika. “Võta või käigukast! Tuli välja, et venelane on oma GAZid Fordi järgi ahvinud, nii et Fordi mootor passis kenasti ilma ümberehituseta GAZi käigukastiga kokku ja läks sujuvalt ka tsentrisse,” kirjeldab ta. Palju mõtlemist ja kaalumist tahtis aga see, kas panna mootor mootoripatjadele või mitte. Lõpuks jäi see aga jäigalt ilma patjateta ja senini pole see probleeme tekitanud. Ka raami külge paigaldatud esisild ja tagasild on jäigad ehk et kusagil pole kasutatud vedrutavaid osi. Marta on siiski mõeldud koduhoovile rahulikult töötama ega pole tarvis temaga mööda auklikke kruusateid kimada.

Mait naerab Marta kõrval seistes, et ega see traktori ehitus väga palju tööd ei nõuagi. “Enamus aega sa ootad, millal treial vajaliku jupi valmis treib või otsid mingit juppi, aga kõige suurem aeg läheb mõtlemisele ja iseenda harimisele, sest näiteks hüdraulikast ei olnud mul mingisugust aimu. Ilma selle auto-moto foorumita ma poleks seda traktorit valmis ehitanudki,” jutustab ta. Ka foorumis tunnistas Mait sealsetele sõpradele, et on kunagi koolis autoremonti tudeerinud, aga ometi oli traktoriehitus talle täiesti tume maailm. „Eks see tarkus siit tasapisi tuleb. Üldse on siin kõige meeldivam foorum, milles ma kunagi osalenud olen. Inimesed on sõbralikud ja minusuguste lollidega kannatlikud,“ kirjutas Mait foorumis. Nii ongi teema nimega „Marta!“ kogunud viimase kolme aastaga pikkuseks tervelt 54 pikka foorumi lehekülge, kus teisedki tehnikahuvilised on aidanud Maidul välja arvutada kõikvõimalikke tarvilikke valemeid, arutanud hüdrosüsteemide ja muuseas ka muude maailma asjade üle nagu näiteks elu maal ja kui mitu amprit korralikuks keevitamiseks ikka tarvis on.

Pisikese kopp-kühvli keevitas Mait ise kokku – Marta suudab vabalt terve kopatäie maakive ära vedada.
Toredad kapoti kinnitused leidis Mait vanadelt lauda lampidelt, mis vanasti lambil klaasi kinni hoidsid.

Mida rohkem Marta edasi areneb, seda keerulisemaks läheb Maidu sõnul lisavidinate paigaldamine, sest ruumi jääb üha vähemaks. Selliseid asju tasub ta sõnul teistelgi iseehitajatel hästi läbi mõelda. Vahva lahenduse leidis ta näiteks kapoti lukustamiseks – kinni vajutatavad klõpsakad pärinevad vanade laudalampide küljest, mis klaasi kinni hoidsid. Mait räägib, et Martal on veel mõningasi puudujääke – tuled tarvis külge panna ja ehk õnnestub Žiguli tagakardaanist ka jõuvõtuvõll teha, väljavõtted selleks on olemas. Ka väikse kopp-kühvli keevitas Mait ise taha. Puudus on sellest, et igamehe tööriistu ei saa järgi panna, sest ais tuli natuke liiga lühike. Leiutaja igatseb veel mullafreesi, mille plaanib teha Žiguli tagasillast. “Martaga saame hakkama – olen temaga talvepuud ära toonud, maalapi ära kündnud, maakive tassinud, heina teeme – nüüd on vaid põllutööriistu vaja juurde ehitada,” jutustab ta.

Maidu sõnul on teised öelnud, et tema pisike aiatraktor näeb ikka tugev ja tummine välja. Küll aga kirub mees seda, et aisk sai veidi lühike, mistõttu mitmed tööriistad ei istu haakesse ja tuleb ringi kohandada.

Traktor nõudis kaks aastat ehitamist, nii et esimene töösuvi oli Martal möödunud aastal. Tänavugi on maalapp juba ära küntud. Kuidas Marta end ka põllu peal töötades õigustanud on? “Ma ei oska öelda, vist nagu traktor ikka. Ega ma ju ei tea, ma pole ennem traktoriga sõitnud,” naerab ta. Mait on mees, kes ei teadnud varasemalt tehnikast suurt midagi ja ehitas oma kätega traktori. Ta on 35 aastat kingsepa ametit pidanud Pärnus, Saaremaal, Soomes, Iirimaal. “Venemaad ei hakka vist mainimagi, ma selle aja mees, kui Venemaad veel välismaaks ei peetud,” naerab Mait. Ta on kunagi pidanud suisa kuue töötajaga jalanõude tootmis ettevõttet, kust väljusid eritellimusel mokassiinid ja meeste kingad. On ette tulnud ka kõikvõimalikke eritellimusi nii jaanalinnu-, ussi- kui kalanahast. Hetkel mõlgutab Mait mõtet hakata tegema korralikke vilte, mis maainimesi kindlasti rõõmustaks.

Õpib internetist uusi oskusi

“Maal on tore olla,” õhkab Mait kui kuuri ukselt ladisevat vihma vaatab. See on selle kevade esimene soe vihm, mis maa toredasti elama paneb ja õue värskelt magusa lõhnaga täidab. Teisel pool kuuri mökitavad kitsed. “Tema on meil lätlane, Saldejums,” tutvustab peremees. “Kitsepiimast saab väga head juustu. Kes iga päev klaasi kitsepiima joob, on väga terve – ma pole mitu aastat külmetushaigusi põdenud,” jutustab Mait ja sügab sõpra sarvede vahelt.

Kui visata pilk kuuri all ülespoole katuse alla, näeb seal Maidu enda tehtud kanuu ujukit, mis kinnitatakse kanuu külge, et see ümber ei läheks. “Neid tuleb kaks tükki, sinna tuleb veel puri ka peale,” sõnab Mait. Nii kanuu kui ujukite tegemiseks on Mait ka kõik tarvilikud vormid ise meisterdanud.

Mait ütleb, et kui poleks internetti ja youtube, ei oskaks ta midagi teha – tänu õppevideotele sai ta selgeks sellegi, kuidas ise kanuud ja sellele ujukeid ehitada.

Üks hobi on Maidul ka vibude tegemine. Bambusest vibu meisterdamine polnud ta sõnul just kõige lihtsam töö ja vajas samuti palju nuputamist. Vibu otsad on tehtud vesipühvli sarvest. Iga mees seda vinnastada ei jaksagi. Mait tõmbab vibu vinna ja laseb noole lendu. Suisa nii kaugele, et silm ei seletagi – umbes 250 meetrit. “Kui poleks internetti ja youtube, ei oskaks ma ka vibu teha,” naerab Mait. Mees tunnistab, et tegelikult ammutabki ta kogu tarvilikku informatsiooni internetist ja õpib uusi asju youtube videote abil.

Maidu üks hobi on ka vibude meisterdamine – seda bambusest tehtud vibu ei jaksa iga mees vinnastadagi ja nool lendab vähemalt 250 meetri kaugusele.

Uusi ja leidlikke ideid jagub Maidul aga küllaga. Õnneks ka rohkelt pealehakkamist ja tahtmist uusi asju luua. Oskamatus või teadmatus pole takistuseks, sest kõike saab ju õppida.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Bagi, mis rõõmustab nii väiksemaid kui suuremaid

Kui Ennu Tasase poeg Werner oma krossiratta maha müüs ja isalt ATV-d soovis, ei leidnud perekond kuidagi sobivat varianti, mida osta. Nii ei jäänudki muud üle kui hoopiski ise oma kätega üks korralik ja võimas tsiklimootoriga bagi valmis ehitada. Ilmus ajakirja Maale! 2017 suvenumbris Tihti panevad insenerid oma leiutistele erinevaid […]