0
0
Lääne-Virumaal Tapa vallas elav lennukate ideede ja julge pealehakkamisega noormees Rain Kaasik veedab meeleldi oma vaba aja tehnikaga tegeledes ja mitte millestki midagi leiutades. Tema esimene suurem projekt on kolmerattaline drifti-trike.
Ilmus ajakirja Maale! 2017 kevadnumbris
Inspiratsiooni oma leiutise tarvis ammutas Rain Kaasik (24) internetist Ameerika päritolu videotest, kus inimesed olid samuti ise ehitanud taolisi pisemat sorti kolmerattalisi sõidukeid, aga need olid hästi madalad. Tavapäraselt on trike ehk kolmerattaline mootorratas võimsa mootoriga ja mõeldud mööda maanteed kulgemiseks. Rain aga pidas silmas väiksemat sorti iseehitatud kolmerattalisi sõidukeid, milledega ameeriklased näiteks asfaltradadel sõitmas käivad. “Minu kandis pole selliseid teid, kus väga madala kolmerattalisega sõita, siis mõtlesin, et teen kättesaadavatest juppidest ja veidi teistmoodi,” selgitab Rain.
Leiutis sobib hästi libedale pinnasele
Sõidvahendile on olnud mitmeid erinevaid nimekandidaate: küll Tõug, küll talvine nurruv kiisu, aga otseselt pole Rain oma imesõidukit veel kuidagi ära ristinud. “Äkki talvine drifti-trike?” pakub ta naerdes. Tema hetkel veel lumisel kodutänaval on rohkelt jälgi maas, kus noormees sellega küll külge ette on saanud ja libedal sõõrikuid teinud. Driftimine tähendabki just külg ees sõitmist. “Tegingi ta tegelikult rohkem libeda aja ilmadeks,” muigab Rain ja lisab, et suvel tahaks ikka rohkem mõne kaherattalisega sõita.
Ehitamist alustas ta möödunud aasta sügisel. “Mäletan, et kuskil kuue paiku läks ikka pimedaks juba,” meenutab ta, et valget aega ehitamiseks ja õues keevitamiseks jäi vajaka. Hääled lõi ta masinale sisse 2016. aasta lõpus, nii et sai esimesed proovisõidudki teha. Kuna Rain on ühes puiduettevõttes vahetustega höövlioperaatori abi, siis tihti jäi päevast vaid kolm tundi garaažis nokitsemiseks ja tihe ehitusperiood kestis pea kolm kuud.
Raini sõnul on tema esimene projekt ehitatud põhimõtte järgi umbes-täpselt. See on tema esimene isekeevitatud raam ja tõsisem projekt, mis otsast lõpuni oma kätega ehitatud. Enne tööde kallale asumist ei joonistanud ta paberile isegi erinevaid skeeme, vaid kõik sündis peast ja tunde järgi.
Esmalt oligi Rainil tegelikult idee, misjärel ta omale pit bike´i, mis on tunduvalt väiksem versioon krossimootorrattast ja 150 kuubikulise ATV raami koos sildadega ostis, millest saidki põhilised doonorid. Pit bike´lt võttis ta esihargi, esiratta, juhtraua, piduriosi ja mitmeid muid pisividinaid. Tagumine sillaosa koos ratastega pärineb ATV raami küljest.
Ehitamist alustaski ta tagant ettepoole. Esmalt võttis ta ATV raami tagumise osa, tõstis selle plokkide peale ja asus keevitama ning ketaslõikuriga lõikama. “Võtsin selle pit bike´i ja lõikasin ka selle raami lihtsalt tuimalt pooleks,” naerab Rain ise. Edasi sündiski ATV-lt pärineva tagasilla ja pit bike´i esiosa vahele raam, mille materjaliks sai kohalikust kaubandusvõrgust ostetud ruuttoru.
Raam sündis ilma skeemideta
Leiutaja sõiduvahendi raam on samuti tema enda kätetöö ja puhas mõttetöövili. “Internetist nägin ka kellelgi pilti, kus oli kandiline raam, aga mina nii kandilist ei tahtnud ja mõtlesin, et viin eestpoolt rohkem kokku koonusesse,” räägib Rain. “Et nurgad mõlemalt poolt õigeks saada, oli mul üks vanaaegne tööriist, mida kutsutakse puusepa Viiuks,” muigab ta. Ühelt poolt tegi ta nurga silma järgi ja teisele poolele kopeeris puusepa Viiu abil.
Rain sõnab, et kuna see on ta esimene suurem projekt, ongi kõik peast välja mõeldud ja enam-vähem silma järgi tehtud. Ühtki visiooni, plaani ega mõõtmetega skeemi ta raami tarvis paberi peale eelnevalt ei joonistanud. “Raami tugevust testisime sõbraga nii, et üks seisis ühel pool oma pea 80 kiloga ja teine teisel pool umbes sama raskusega – keskelt asi kokku ei vajunud, seega vaatasin, et üksinda sõites peaks kannatama küll,” naerab ta.
Raini onu Janek sõnab kõrvalt sugulase üle uhkust tundes, et kogemused tulid töö käigus ja eks väikseid muudatusi tuli ette võtta. “Kõik on kombineeritud kogemuste pealt, mitte mingite paberi joonistuste järgi,” märgib onu Janek. Rain lisab, et kui tuli problem, siis ta lihtsalt mõtles ja nuputas, kuidas see ära lahendada. “Eks vahepeal tuli ikka asju ümber lõigata. Öeldakse küll, et see peaks olema inseneriteadus, aga mina tegin selle mõtte järgi, et kui laiali laguneb, siis vigadest ju õpitaksegi!” on Rain ülimalt positiivne.
Enim peavalu valmistas ehitamise juures see, et soov oli raam väheke pikem teha, kuid siis ei hakanud asjad kokku jooksma. “Avastasin, et on ikkagi vaja lühem teha. Tegin esiotsa ka kaks korda ümber, aga suurem osa tuli esimese korraga välja. Pit bike´i küljest võetud mootorikinnituse osad tegin ka veidi ümber, et mootor oleks rohkem püsti, muidu hakkab õli liiga palju silindrisse jooksma. Kokkuvõttes läks kõik päris täpselt kokku,” kirjeldab Rain. “Pit bike´i mootoril ilmnes ka viga, seega tuli Starmotost tellida 325 euro eest uhiuus 125 kuubikuline mootor,” kõneleb noormees. Vana mootor ei tahtnud niigi hästi käivituda ja suuremal lahkamisel selguski, et kolvirõngad olid läbi kulunud ja kolvisõrm ringi tõmmanud. Kui õli oli ära valgunud, märkas Rain, et ka mootorist seest jookseb läbi pragu.
Nipitamist ja nuputamist jagus omajagu
Mootori kinnituse osad, mis osalt pärinesid pit bike´lt, tuli samuti uuele raamile istutada. Raami ja mootorikinnituse ehitas ta nii, et oleks vajadusel kerge mootorit kätte saada või vajadusel raami ümber ehitada. “Alguses mõtlesin, et kui 125 kuubikut peaks lahjaks jääma, siis oleks tarvis mõni muu mootor panna, püstine 150 kuubikuline äkki, aga senini pole vajadust olnud,” seletab ta. Mootori kohta sõnab ta, kus käigukast on ka kohe sees, et kolmest käigust piisab, neljas jääb juba lahjaks. “ATV rehvidel on ikka mustrit ka natukese peal, mis haakub hästi, aga ameeriklased ehitavad omal taolised masinad kardirehvidele,” lisab Rain.
Tegelikult oli esiti plaanis masin liikuma panna onu Janeki pit bike´i mootori abil, aga onu polnud nõus seda talle maha müüma ega loovutama. “Tal on starter ka peal, aga minu oma käivitub nüüd ainult käimalöömisvända abil,” märgib Rain. Noormees pani kõik asjad nii täpselt istuma, et käimagi mahub täpselt rehvi ja raami vahelt lööma.
Käiguvahetushoova keevitas ta kokku täiesti nullist. “Peale selle osa, mis käiguvahetusvõlli otsa läheb, sest ma ei ole veel masinist, et ma suudaks nuudid ise sisse lasta,” ütleb Rain. Käiguvahetushoovast viib käigukastini süsteem keermelattidest ja poltidest. Selle kohta tõdeb ta, et sai väheke kiiruga tehtud, sest soov sõitma saada oli juba suur.
Pit bike´lt läksid veel käiku summuti ja leegitoru. Viimase mässis ta kuumakindlasse materjali, sest garaažijopega proovisõitu tehes sulas sel juba üks nurk ära. Rain aga sõidu ajal kärssama ei taha minna ja leidis internetipoest vastava kuuma- ja põlemiskindla materjali, millega see kinni katta.
Bensiinipaagiks sobitati Riga 12 mopeedi oma, kus vana probleemne kraan tuli tal asendada moodsama eurokraaniga. Iste ja tagumine tuli pärineb Delta minimopeedilt. Esitule tellis ta e-bay ostukeskkonnast. Kõik kinnitused nuputas Rain ise välja ning vedas ka tulede jaoks tarviliku juhtmestiku ning paigaldas lülitid. Esitule kinnitusega nägi ta tundide viisi vaeva – see on tehtud vanadest ketilülidest, mis vajasid töötlemise vahepeal pidevalt ootamist, et detail maha jahtuks. Leiutaja plaanib muretseda ka uue aku, sest kindel plaan on oma driftimasinale ka muusika peale panna.
Tagumine pidurisüsteem ketta, supporti ja voolikutega tuli ATV tagasillaga kaasa, kuid etteotsa läks käiku pit bike´i pidurisüsteem ja marjaks kulus ära ka selle piduripump.
Väheste vahenditega sünnib kunstiteos
Tagumised porilauad on Rainil veel tegemisel, aga esimene toorik annab juba aimu, missugune meistriteos porilaudadest tuleb. Metallist suure nikerdustööna on tulevase porilaua raam tõeline kunstiteos, kus peene keevitustööna ilutseb suures osas ämblikuvõrgumuster ja ülaosas surnupealuu. “See tuleb käsitsi veel ära lihvida, värvin mustaks ja alla panen punase pleki. Kahjuks pole ma jõudnud veel kompressorit ja otsfreesi soetada, seega pean selle käsitsi ära puhastama,” lausub ta. Tööriistadena olid tal kasutuses kruustangid, keevitusaparaat, võtmekomplekt, nurgik, puusepa viiu, akutrell aukude puurimiseks ja ketaslõikur.
Ainus senini ilmnenud suurem viga ses insenerteaduses on Raini sõnul see, et etteotsa oleks tarvis plekk- või valuvelge. “Praegu kipuvad kodarad lõdvaks jooksma,” toob ta välja.
Sõita oli alguses leiutaja sõnul selle drifti-trike´ga üsna harjumatu ja keeruline. “Kus haakus rohkem, oli raske keerata, sest tekkis tunne, et tahaks nagu kallutada, aga taga on ju kaks ratast,” muigab ta. Keeramisel on lenkstang ta sõnul päris raske ja nõuab veidi füüsilist jõudu. “Kipub ühele poole ära kiskuma, aga libeda tee peal on päris lõbus, seniks kuni ta ei haaku!”
Nokitsemiseeskuju on Rainil tulnud ka veidikese onu eeskujul, kes samuti kuurist ühe pit bike´i välja veeretab, millele tubli plekksepana on ise tuuninud plastikute asemel hoopis alumiiniumriffelplaadist osad. Lisaks meeldib onu Janekile teha praktilisi vanadest gaasiballoonidest aiagrille. Senini on aga Rain kätt harjutanud sõprade summutite keevitamisel ja niisama kõiksugu tehnika putitamisel.
Kuna aga ühe projektiga on nüüd ühel pool, mõlgutab Rain juba mõtteid järgmiste leiutiste peale. Toorik on tegelikult kodus garaaži seina ääres olemas, millest teha ehk hoopis midagi sellist, kus kaks ratast ees ja üks ratas taga. Ühe teise mõtte viskas Rainile ette aga üks sõber, kes pakkus talle välja suisa suure bagi ehitamise, millel võiks olla ostetud korralik raam ja mõni suurem 1000 kuubikuline mootor.
