Kallastel leiutatud hüdrokopter pääseb igal ajal Peipsi järvejääle

admin
Read Time:6 Minute, 5 Second

Sel ajal kui ülejäänud kalurid jälgivad pingsalt piirivalve teateid Peipsi järve jääolukorra kohta ja ootavad luba, tõmbab Kallaste mees Aleksandr Akifjev käsistarteriga oma unikaalse hüdrokopteri lennukimootori käima ja liugleb mööda jääd või vett rahumeeli kalastama.

Viimati talvisel „Karakatitsa 2016“ kalameeste eriliste sõidukite väljanäitusel küttis kirgi ka üks USA mängufilmidest tuttavliku välimusega liikur. Kui enamjaolt olid Karakatitsate paraadile tulnud traditsioonilised sõiduauto kere ja hirmsuurte ratastega monstrumid, siis see paadi-amfiibi-hõljuki sarnane liikur tõmbas enim inimeste tähelepanu.

Et masina ehitanud leiutajaga jutule pääseda ja pilti teha, tuli ülejäänud huvilisi hetkeks suisa eemale ajada. Niivõrd uudse ja Eestis ennenägematu sõiduki kohta tahtis pea iga tõsisem kalamees liikuri ehitanu käest kõikvõimalikke küsimusi pärida. Olgu mainitud, et tol talvisel päeval oli Peipsi järvejääle kehtestatud mineku keeld, kuid just see liikur oli ainus, mida piirivalve jääle siiski lubas.

Libe aluspõhi võimaldab kiiruseks kuni 100 km/h

„Piirivalvurid kutsuvad seda hüdrokopteriks – ma ei tea, mis see tähendab, aga sellise nime nad sellele panid,“ naeris liikuri ehitanud Kallaste mees Aleksandr Akifjev (46). See masin lükkab end edasi õhu jõul ja on ükskõik, kas see on jää, lume või vee peal.

Vee peal aitavad püsida PVC materjalist õhkballoonid, mis jää peal sõites toimivad ka amortidena.

Nii vee peal kandvuse kui ka amortide funktsiooni täidavad „Hüdrokopteri“ all olevad piklikud PVC materjalist õhuga täidetud balloonid. Neli neist on põhja all ja kaks külgedel vees parema tasakaalu hoidmiseks. Alumised balloonid on aga kaetud omakorda veel õhukese plastikkkatega, nii et kogu agregaadi põhja ja nina osa katab üks suur pooljäigast plastikust materjal. See on lume ja jää peal väga libe, nii et suur propeller võib heade tingimuste juures seda masinat jääl edasi viia kuni saja kilomeetrise tunnikiirusega. „Vee peal sõidad sellega nagu tavalise paadiga, saavutab kiiruseks kuni kuuskümmend kilomeetrit tunnis,“ märkis Akifjev.

Sobiva suurusega õhkballoonid tellis Akifjev Eestist ühelt Veles nimeliselt ettevõttelt, kes toodab PVC materjalist täispuhutavaid paate. Vajalikud metallosad soetas metalliettevõtetelt ning keevitusööd tegi mees kõik ise.

Seda, et keegi oleks varasemalt midagi sarnast Eestis ise ehitanud, Akifjev ei tea. „Olen küll kuulnud, et Pärnu piirivalvel peaks olema midagi sarnast kusagilt ostetud, aga pole oma silmaga näinud,“ sõnas ta. Akifjevi teada on ametnikel rohkem kasutusel hõljukid. „Hõljukitel on aga palju miinuseid – need on tunduvalt raskemad ega tule toime kohtades, kus on murdunud jääd, tugev tuul ja pealegi on hõljuk väga kallis ning kui sellega jää peal midagi juhtub, tuleb see veest välja tõsta ja ära transportida,“ loetles mees. Tema leiutis on aga nagu kelk või paat – kui mootor annab keset järvejääd või vett alla, tuleb end vaid kellegi sappa haakida ja lasta ära vedada. Kehvemas olukorras saab ka aerutada või mööda jääd kõndides lükata.

Akifjev on kogu selle masina otsast lõpuni ise ehitanud. Leiutaja au ta aga väga enda peale võtta ei sooviks. „No ma vaatasin internetist erinevaid videosid ja materjale, rohkelt uurisin Venemaal kasutusel olevate sarnaste masinate kohta. Tõepoolest, nende õhkballoonide kasutamine on patenteeritud, aga mina võrdlesin erinevaid masinaid, korjasin kõik plussid kokku, muutsin nii mõndagi ja tulemus on siin,“ jutustas ta.

„Karakatitsa 2016“ kalameeste masinate väljanäitusel oli hüdrokopter külastajate seas üks populaarsemaid.

230 kilogrammi viib edasi lennukimootor

Hüdrokopteri ehitanud Akifjev on erinevaid asju leiutanud enda sõnul senikaua kui end mäletab. Enne hüdrokopteri välja mõtlemist ehitas ta tavalisi karakatitsaid. „Need on aga rohkem nagu tavalised autodki, see ei ole nii huvitav, aga see siin on ikka täiesti teine asi ja põnevam,“ rääkis mees. Akifjev on sina peal paljude valdkondadega: tehnika ja mehhaanika, elektroonika, puutöö. Varasemalt on ta väga palju ka paraplaanidega lennanud, mistõttu ka selle mehhaanika ja töötamise loogika talle väga selge on. Need teadmised kulusid ka hüdrokopteri leiutamisel marjaks ära. Igapäevaselt käib ta Tartus plasttehases tööl ja on ekstruuderi juht ehk mees teeb plastikgraanulitest kilet.

Eriline käsitöö on aga liikurit edasi viiv puidust propeller, mis samuti Akifjevi enda tehtud. „No ma tegelesin kunagi rohkem puidutööga,“ muheles mees, kes on kakskümmend aastat tegelenud ka puidust paatide ehitamisega. Propelleri labad on mõlemalt poolt ideaalselt võrdsed, äärtest peenemad ja keskelt paksemad ning ühtlasi ka nurga all. Taolise meistriteose käsitsi väljavõlumine on suur töö. „Käed on olemas ja pea ka natuke töötab,“ naeris ta ise oma töö üle.

Hüdrokopter liigub õhu jõul – puidust propelleri valmistas leiutaja ise.

Propelleri paneb aga käima juhi istme all asuv mootor. „See on kerglennuki Rotax 503 oma, aga saab kasutada ka näiteks mootorsaani mootorit,“ seletas Akifjev. Kasutatud lennukimootori leidis ta internetist kodumaisest müügiportaalist. Võimsust on sel 50 hobujõudu, 37 kilovatti. „Kütust ei võta ka just eriti palju, 300 grammi kilomeetri kohta,“ on mehel kõik välja arvutatud.

Metallist raami põhjaks pani leiutaja alumiiniumist riffelplaadi, et masin võimalik kerge saaks. Põhja peal asubki ka metallist konstruktsioon, mille külge on paigaldatud mootor, selle all on kütusepaak ja mootori peal sportlikum autoiste. Juhi koha taga on suured metallist kaared ja turvavõrk, mis hoiab juhi propellerist eemal. Mootori jõud rakendub propellerile purilennukitelt tuttava laia rihmülekandega.

Mootori käivitab Akifjev käsistarteri abil. Juhtimine käib aga vasaku käe all olevast hoovast. „Kui hooba liigutada üles või alla liigub see vastavalt kas paremale või vasakule, see tahab natukene harjumist,“ kirjeldas ta. Hoova liigutamine üles-alla muudab propelleri taga olevate suurte labade nurka, mis paneb liikuri vastavalt suunda muutma. Akifjevi sõnul selle masinaga just teravaid kannakapöördeid ei tee ja kehaga tuleb kaasa aidata. „Gaasi keerad juurde rutskast, justkui mootorrattalgi,“ märkis ta.

Juhtkang – üles-alla liigutamine pöörab masinat vasakule ja paremale, käepidet keerates saab gaasi lisada ja maha võtta.

Leiutaja paljastab, et selle aparaadi omahind võiks jääda kuskil 4000 euro kanti. „Pluss-miinus omaenda töö.“ Kui kellegil soovi on, valmistab Akifjev neid nüüd ka tellimustööna.

Kokku kaalub kogu kupatus vaid 230 kilogrammi. „Ja kui see katki läheb, on ta nagu üks suur kelk – saad end kellelegi järgi rakendada, või lükkad või tõmbad,“ selgitas ta. Kandevõime oleneb ta sõnul aga ilmastikutingimustest, kui hästi kelk parasjagu mööda kontaktpinda libiseb.

Hüdrokopter on kehvade jääoludega kõige turvalisem

Masina ninaotsas penoplastist aluse peal püüdsid kalameeste pilku veel nii-öelda torpeedod. „Need tegin ka ise. Ma ei oska päris täpselt eesti keeles kirjeldada, kuidas vanasti jää alla võrku pandi – ühest jääaugust tuli igal juhul saada nöör spetsiaalse tööriista abil teisest jääaugust välja, et siis võrk sisse tõmmata,“ seletas Akifjev. Et seda tööd lihtsustada, nuputaski ta välja juba tükkmaad nutikama elektroonilise seadme. „Nüüd ma panen seadeldise ühest jääaugust sisse, saadan torpeedo juhtpuldi abil jää all soovitud kaugusele, puurin augu ja võtan torpeedo jälle välja ja ongi võrk sees,“ kirjeldas Akifjev. Nüüd on varasem töö ta sõnul vähemalt neli korda kergem ja kiirem. „Siia läks tarvis tavalist elektrilist väikest paadimootorit koos kruviga, mis kinnitatud alumiiniumist keresse, kus sees ka kogu elektrijuhtmestik juhtimiseks. Ta on raadio teel juhitav, nagu droonidki. Juhtpuldid tellisin e-bayst ja kompelkteerisin kõik kokku,“ jutustas Akifjev.

Akifjev mõtles välja ka „torpeedod“, mis kergendavad jääga võrkude panemist – ta saadab ühest jääaugust torpeedo sisse, saadab selle juhtpuldi abil teise jääauguni ja võrgud ongi vees.

Võrreldes teiste talvisteks tingimusteks valmistatud nii-öelda karakatitsatega, on Akifjevi masin neist kõigist kõige turvalisem. Kui neljaveolise auto raamile ehitatud kergema auto kere, tohutusuurte lennukirataste õhulohvidega, põhja alla pandud penoplasti ja õhkkanistritega karakatt läbi jää vajub, jääb see küll vee peale ulpima, kuid pole suuteline ise enam kusagile liikuma. Akifjevi leiutisega aga seda probleemi pole. „Ei ole vahet, kas on jää, lumi või vesi – ta sõidab igal pool,“ kinnitas ta oma masina turvalisust. Plusside poolelt toob mees välja veel selle, et tema sõiduvahend on soodsam. „Tähtsaim on aga see, et sellega lubatakse ka kehvade jääoludega järvele,“ sõnas Akifjev.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Kuni jagub sõitjaid ja varuosi, jätkub ka legendaarne veoautokross

Veoautokrossiga on Maarjamaal tegeletud julgelt pool sajandit – ehkki varuosi Vene GAZ-tüüpi veoautodele pole enam nii lihtsalt saada, ei paista veel, et selle tehnikaspordialaga siinmail lõpparvet hakataks tegema. Ilmus detsember 2016 AjaLehe tehnikarubriigis Veoautokrossi komitee esimees ja võistlussarja peakorraldaja Jaan Villaku sõnul on veoautokrossi populaarsus läbi aastate tublisti kõikunud. “Viimastel […]