Mehed paadirallil: 100 km/h kiirusel kurvi lennates ei andesta paat vääratusi

admin
Read Time:4 Minute, 31 Second

Suislepa paadiralli alguseni on veel jäänud vaid 15 minutit, kui kihutame kaatriga mööda tõeliselt käänulist Õhne jõge, et näha, kuidas Võrtsjärvelt 15 kiiret paati 14kilomeetrisele võistlustrassile stardivad. Phantom-tüüpi kiirpaadi favoriidid vennad Kärmased näitavad hetk enne starti püstiseid pöidlaid ja valmisolekut võita.

Lugu ilmus Õhtulehes 3. juuli 2012

Kui lipp langeb, on lendstart – paatide juhid vajutavad gaasi põhja ning nood lendavad vaatemänguliselt mööda Võrtsjärve vett, kiirendades vaid mõne hetkega oma paadid kiirusele 100 kilomeetrit tunnis. Start nähtud, kihutame meiegi kaatriga sajakilomeetrise tunnikiirusega seitse kilomeetrit mööda Õhne jõge tagasi finišisse. Ei möödu kaheksat minutitki, kui juba on vennad Kärmased oma kiirpaadiga 14 kilomeetrit läbinud ja kahetaktiliste paatide klassi meistriteks sõitnud. Trassi läbisid Tanel ja Maiken Kärmas 7 minuti ja 48 sekundiga, keskmiseks kiiruseks tuli 101,53 kilomeetrit tunnis.

Vääratus lennutab paadi võssa

Kurvidesse lendavad mehed sisse peaaegu sajakilomeetrise tunnikiirusega, see ei langegi alla 90 kilomeetri tunnis, ja seal ei andesta paat ühtki eksimust. “Kui vale vääratus on, siis tuleb kallas,” teab äsja sõidust tulnud kaardilugeja osas olnud Tanel. Rooli taga olnud Maikenil on kaldasse sõitmise kohalt ka oma kogemusi jagada. “Esimene aasta Tartus jõe peal sõitsime Tõnis Lauriga kaldasse, laine pealt viskas paadi risti, nii et meetri jagu panime paadininaga kaldasse sisse,” kirjeldab Maiken. Tanel lisab, et jäljed on siiani paadi nina peal alles. Kui laine viskab paadi risti, pole sellistel kiirustel meeste sõnul enam midagi teha. Jõe sirgetel lõikudel kihutavad nad paadiga üle 130kilomeetrise tunnikiirusega.

Inglismaalt toodud, käsitööna tehtud Mercury mootoriga paadi eest maksid vennad aastaid tagasi rohkem kui 10 000 eurot. Kahetaktilisel mootoril on 280 hobujõudu. Võistlusolukorras läheb liiter bensiini kilomeetri kohta. “Naljatame, et mis siin ikka sõita, me võime paatide võimsuse järgi kaldal kohad ära jagada,” naerab Maiken. Tanel märgib, et kehva stardi tõttu eelmisel aastal aga niimoodi jälle polnud. Stardis välja surnud mootori tõttu jäid nad eelviimaseks.

Mis siis paadisõidu juures nii head on, et see väärib kogu seda raha ja kulutusi? “Seda peab ise kogema,” ütleb Tanel. “Päris karm on see tunne, kui ei oska oodata neid nüansse, kuidas paat nüüd kurvist välja tuleb ja kurvi läheb, aga roolis ei ole hullu midagi, ma pole kunagi kõrval istunud, ei tea, mis tunne seal on,” muigab Mai-ken. “Seal on hirmus!” ütleb Tanel ja lisab, et parim oleks, kui ise jõe peal väikse kiirpaadiga kihutamist kogeda.

Laine viskab lendu

Istume paati ning selja taga käivitub mõnusa mürinaga mootor. Paat ise on väga minimalistlik, kaks kohta ees ja pehmendusega pink taga, põrandal viisakas vaip ning armatuuril kuldsete äärtega näidikukellad. Juht pole kitsi ja võtab tippkiirust. Üle 130kilomeetrise tunnikiirusega see paat justkui lendab mööda vett ning vaid hetk enne kurvi lastakse veidi kiirust maha, sätitakse mootorinurka paadi suhtes väikse käeliigutusega kangist rooli kõrval allapoole ja juba lendame taas täiskiirusel kurvist välja. Ees kulgeb politseikaater, mis on mõned lained tekitanud, kuid viskab väikse kiirpaadi sellegipoolest korraks õhku. Maandume hirmsa paugu saatel taas jõe peale tagasi. Randume rahulikult, kuid adrenaliinist tulvil.

Tanel on paatidega kimanud juba rohkem kui seitse, Maiken umbes neli aastat. Suislepa paadiralli on neile pigem lõbu kui väga tõsine võidusõit. Eestis on meeste sõnul paadiralliteema vaibunud, isegi meistrivõistlusi ei korraldata enam. “Kallis lõbu,” märgib Tanel. Toetajaid neil sel kallil alal pole, kõik tuleb isikliku rahakoti pealt.

Paadivõistlustel on enamasti paadis kaks meest: üks roolib ja teine on nagu kaardilugeja ning juhendab juhti, kui teine võistleja kuskilt külje pealt läheneb. “Aga siin jõe peal on nii, et kes esimesena järve pealt jõe peale sisse sõidab, siis ega enam mööda ei saa,” kirjeldab Maiken, et jõe peal pole palju möödumisvõimalusi. Väiksemad paadid ehk saavad ainsana teineteisest mööduda.

Jõel kihutamise ohud on Maikeni sõnul just kalapaadikesed, mis võivad kuskil ees olla. Kui kellegagi kõrvuti mööda jõge tulla ja keegi ees laineid teeb, on Taneli ütlust mööda samuti paha lugu, sest laine hakkab paate loopima.

Ta lisab, et võidusõitudel keegi kellelegi pahatahtlikult ette ei keera, et teine mööda ei saaks. “Paati lõhkuda pole neil võistlustel mõtet, auhinnad ei ole sellised, mille pärast väga püüelda,” ütleb Tanel. Väikse karika ja diplomi nimel ei taha keegi võidusõidul oma paati kellegi külge rammides ära rikkuda. Maikeni meelest võisteldakse rohkem mõnusa ärevustunde ja üksteisele ärategemise pärast.

Kiirpaadiga Ruhnus käidud

Oma väikse kiirpaadiga on Tanel ja Maiken ka pikemaid merereise ette võtnud, Naissaarel, Kihnus ja Ruhnus käinud. Viimasesse kohta on Pärnust alustades mööda merd 100 kilomeetrit. Selle käigu jaoks on tarvis kanistritega tublisti lisabensiini kaasa võtta. Mööda merd sõites on Maikeni sõnul päris hirmus just see, kui laine viskab paadi lendu ja see uuesti maandub, käib väga kõva pauk. Siis on mõnikord Maikeni kirjeldust mööda nii suured paugud, et tekib tunne, et paat lendab laiali.

Sel suvel ootab neid ees veel üks pikem, 400kilomeetrine paadimatk, mis saab alguse Võrtsjärvelt Emajõe suudmest, kulgeb üle Pepsi järve, läbi veehoidla ja siis mööda merd Vergi sadamasse.

Appi! Paat on uppumas!

Väiksemate paatide klassis võistelnud Marko Mihhailisin ja Tormi Leppik pidid võistluse kolmandal kilomeetril hakkama võitlema hoopis paadi uppumisega. Marko ütleb, et suured paadid tegid ees nii suured lained, et kui nad 60kilomeetrise tunnikiirusega lainest üle sõitsid, tulid hüpped nii vägevad, et ühest väga kõva pauguga maandumisest tekkis paati parajalt suur auk, millest vett sisse hakkas immitsema. “Tormi oli hea veeviskaja, loopis lahtilõigatud viieliitrise kanistriga vett üle parda. Hirm oli kogu aeg nahas, vaatasin madalamaid kaldaääri, et vajadusel sinna tõmmata, et paat päris ära ei upuks,” kirjeldab roolis olnud Marko. Lõpuks vedasid nad ikka finišini välja, kuid oht oli suur, sest väiksesse paati kogunes paarisaja liitri jagu vett, mis võinuks selle sootuks ära uputada.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Naised viietunnisel punnvõrride kestussõidul: "Võimas oli! Ja kus trügisid!"

“Võimas tunne oli stardis! Kui juba seal olid, polnud mingit hirmu. Ümberringi oli kari kiireid mehi ja ainus mõte oli, et saaks elusalt minema!” naerab Ulvi Valde, kes osales laupäeval Ida-Virumaal Maidlas punnvõrride viietunnisel kestussõidul “Maidla VolbriVõrr”. Neljaliikmeline naiskond Paide Mesimummid oli siiani motovõistlustel vaid pealtvaataja. Ilmunud Õhtulehes 7. mai […]