0
0
Põlvamaal Postitee veeres toimetab asjalik meister Kalle, kes oma garaaži all on uuele elule tohterdanud lugematul arvul omavalmistatud traktoreid, nokitsenud valmis suure hulga järelhaagiseid, ehitanud ümber kümmekond maasturit, valmistanud nullist alates kümneid isemoodi masinaid ja tootmisel ei paista veel lõppu tulevat.
Ilmus ajakirja Maale! 2019 sügisnumbri leiutajarubriigis
Kolmkümmend kaheksa aastat tagasi läks pärnakas Kalle Põlvamaale õnne otsima nagu tol ajal ikka kombeks. Mees leidis toona oma õnne ja on oma õnnega koos tänase päevani. Elualalt on ta olnud mehhaanika mees ja nii töökodade kui automajandi juhataja kunagisel nõukogudeajal.
Hetkel seisab tänaseks mõned aastad pensionärieas oleva Kalle garaažis kolm uhket masinat – kaks neist omavalmistatud traktorid ja kolmas hea abiline majapidamistöödes, kompaktne kastiauto. “Need said ehitatud kevadeks, et maha müüa, aga tänavu aasta on müük täielik null,” sõnas Kalle. Ja sugugi mitte nurisedes, sest tema saatusekaaslastel on sama seis.
Omavalmistatud traktorite vahendaja
Kalle sattus omavalmistatud traktoritega tegelema puhtalt oma vajaduse tõttu. Sügisel oli vaja mõningad tööd teha, talvel lund lükata ja kevadel müüs ta masina jälle maha. “Põllutööriistade pakkumine on tänapäeval niivõrd suur, et neid ei ole küll mõtet ise ehitada,” leidis ta.
Üheksa aastat tagasi hobiga alustades ehitas Kalle masinaid täiesti nullist tühja koha pealt valmis. “Sain teisel aastal aru, et see on mõttetu ja nii ma ei jõua,” märkis ta. Nii hakkaski Kalle kuulutusi sirvima ja ise kuulutusi üles panema, et soetada kokku vana tehnikat, mis uuesti elule aidata. Võib öelda, et traktorite meistril on tänu oma kokkuostmistele kogu Eestimaa risti-põiki läbi käidud ja mees sõnas, et Maarjamaa on ikka väga kauneid paiku täis. Põhirõhk oligi osta kokku seisma jäänud omavalmistatud traktoreid. “Austusest traktori ehitaja vastu, ei muutnud ma konstruktsioonis mitte midagi, vaid kõrvaldasin kõik vead, õlilekked, sättisin töökorda ja värvisin ära. Kui inimene on ta juba valmis teinud, siis las ta olla nii nagu tema mõtles. Ma olen olnud nagu omavalmistatud traktorite vahendaja,” selgitas Kalle.
Kui palju traktoreid tema käte all uue elu on saanud, ei oskagi mees kohe kokku arvutada, aga see arv on üsna suur. Sama kehtib ka erinevate järelhaagiste kohta erinevate masinate haakesse. “Telefoni teel olen ehitanud viisteist traktorit,” naeris ta. “Kes helistab, siis ma jagan oma informatsiooni. Ma ei ole kunagi kellelegi infot keelanud, kui mu käest on küsitud, sest teinekord on endal ka vaja ja ka minule ei ole kunagi informatsiooni keelatud,” selgitas Kalle tagamaid. Tema ampluaasse kuulub ka kümnekonna maasturi ümber ehitus. Buumi ajal ei jõudnud Kalle ehitatud traktoril veel värvgi ära kuivada, kui see juba müüdud oli. Mees müüs kaks traktorit kuus ja nii pea nelja aasta vältel.
Kui toorik oli hoovi peale jõudnud, asus Kalle kiirelt asja kallale. Keskmiselt kulus tal kolm nädalat ühe isendi lõpuni viimistlemiseks. Esmalt tuli aga rahulikult masina kõrval istuda, plaani pidada ja olukorda hinnata. “Hommiku kella seitsmest õhtu kella kümneni toimetasin. Kui ära väsid, tuleb vahepeal midagi muud teha, aga ma ei suuda istuda ja niisama olla rohkem kui kaks päeva, ma läheks hulluks,” märkis Kalle.
Meister ajas hetkel olemasolevad masinad kuuri alt välja. Volga mootoriga traktorit vaatas Kalle hellitavalt, sest selle plaanib ta lõpuks oma majapidamisse jätta. “Selle masina omahind on niivõrd kallis, et siinkohal enam kasumist või mingist töörahast ei saagi rääkida. Talvel vaja metsa vedada ja lund lükata, jätan ta parem endale,” arvas Kalle. Kui see traktor tema õuele jõudis, oli ta praktiliselt samal kujul, aga viisteist aastat Vändra kandis puu all seisnud. “See oli kõik räpane, vaiku ja mustust täis!” Meister hindab kõrgelt ka oma abikaasaga koos veedetud aega. Nii käib kaasagi mehel teinekord garaažis abiks, aitab tehnikat mustusest ja õlist puhastada ning tegeleb värvimistöödega.
Selle omavalmistatud traktori juures on kasutatud Gaz-51 käigukasti ja tagasilda, esisild pärineb kunagise T-25 marki traktori pealt ja raam on väga tugevaks ehitatud. “Paigaldasin siia endise Volga mootori asemele ühe teise Volga mootori, mis on avariilise auto pealt võetud ja kõigest 53 000 kilomeetrit sõitnud, väga korralik. Selle leidsin Kauksist ühe mehe käest, kes taastab Volgasid – toob need Venemaalt ja müüb sinna tagasi,” jutustas Kalle. Gaz 24 pidavat tema teada olema Volga mootoritest üks ökonoomsemaid, mis võtab traktori peal poolteist kuni kaks liitrit tunnis. Tema kogemust mööda on üldiselt kõige ökonoomsem kuue silindriline GAZ 51 mootor. “Olen sellise mootoriga palju metsatöid teinud, poolteist liitrit tunnis kütusekuluks.”
Kuna juba varasemalt oli traktoril väsinud Volga mootor, kinnitused ning süsteemid kõik selle järgi tehtud, ei hakanud meistrimees asju ümber ehitama, vaid asendas lihtsalt vana uuemaga. “Kui ma tõesti pole leidnud vana asemele sama mootorit, olen selle asendanud ka mõne muu mootoriga, aga sel pole mõtet. Sa pead siis kõik kapoti alt puhtaks lööma, hakkama raami ringi ehitama – see läheb nii kulukaks ja ajamahukaks, et ei tasu end ära,” selgitas Kalle.
Mees tunnistas, et talle tõsiselt meeldib nende masinate kallal tööd teha. “Huvitav on selliseid asju teha ja ma iga traktori juures midagi õpin,” märkis meister. Mõned lahendused vajavad pikalt nuputamist. “Selle traktori puhul ei olnud sellist pead murdvat kohta ja see masin on väga hästi tehtud, selle autorit ei ole enam kahjuks elavate kirjas,” sõnas ta. Antud masin on ehitatud kindla suunitlusega metsas käivaks abimeheks – tugev ja kõrge. Tükk maad kõrgem kui T-25 või T-40, mis annab vaba voli kändude vahel manööverdamiseks. Kalle sõnul on tema käte alt läbi käinud viis pärlit – kui nii traktori kohta võiks öelda, aga ehituse poolest tõelised pärlid ja see on kindlasti ta sõnul üks neist. Tema on masinat lihtsalt veel lisaks väheke tuuninud – lisanud selja taha tugiraami, kuhu külge paigaldanud moodsamad tuled valgustamaks ka seljatagust. Tagumiste porilaudade külge suunatuna ette on samuti lisatud tuled, et need valgustaksid teed lumelükkamisel nii et esiratas oleks valgustatud.
Meister võib masinaid kasvõi kinnisilmi ehitada
Ühe kuuri all on tal veel omavalmistatud murutraktori järelkäru ja selle kuuri all oli tal kevadel ka kolmkümmend ruumi puid, mis oli tarvis vedada uude kuuri. Murutraktori käru jäi suureks vedamistööks aga liialt pisikeseks. Samuti oleks olnud murutraktori ja järelkäruga hoovis lillepeenarde ja põõsaste vahel manööverdamine väga aeganõudev. Et töö kiiremini läheks, püüdis Kalle lahendust leida. Lähedalt Kambja külast oli tal soetatud vana Žiguli, mis ootas oma aega. “Läks täpselt kuu aega ja sain hakata sellest Žigulist ehitatud kastikaga puid vedama,” naeris Kalle. Kuusteist koormat ja kuur oligi tühi ehk kast mahutas ligi kaks ruumi puid. Tänavu 1. mail tõmbas ta auto tõstuki peale ja täpselt 1. juunil oli värv kuivanud, masin valmis ja müügikuulutus üleval ning hakkas kiire puudevedu.
Sõiduautolt tõstis meister esmalt maha mootori ja kõik ülejäänu, nii et alles jäi vaid raam. Kõik keredetailid võttis ta maha ja need ootavad metallikokkuostu minekut. “Hakkasin siis metallist uut raami ehitama. Ma olen laisk ka, lõikasin ära Žiguli esimese pool raami, sest sinna külge jäid kõik asjad nagu näiteks roolimehhanism ja ühendasin kaks raami omavahel paksu karprauaga, hiljem paigaldasin käigukasti ja tõstsin mootori peale,” kirjeldas ta. Esmalt teed raami valmis, tood raami aisad välja, paned kardaani paika, tagasilla paika, et teada saada, kui pikaks raami teha. Seejärel lõikad üleliigse raamiosa maha ja toestad ära. Kalle jaoks pole sellise masina ehitamise juures midagi keerulist ja sestap ei oska ta seda ehitusprotsessi ka nii täpselt lahti seletada. Tema sõnul võib ta selliseid asju tänaseks päevaks juba kinnisilmi ka ehitada, sest neid on juba nii palju tehtud.
Tema ei tee mingeid jooniseid ega otseseid arvutusi paberil, vaid pilt kujuneb välja peas. “Pead arvestama, et kui koorma peale paned, et see masina nina püsti ei tõstaks. Tead enam-vähem kaalu ja seda, kui pikka kasti teha tahad, võtad mõõdulindi appi ja kalkuleerid välja,” seletas Kalle liigseid täpsustusi jagamata, sest palju asju tuleb loogiliselt töö käigus. “Kui ma peaksin hakkama kedagi otseselt õpetama, ma arvan, ma jääksin jänni,” tunnistas ta. Silda pole mõtet väga taha viia, sest siis muutub pöörderaadius väga suureks. Kui kuju oli olemas, vedas ta juhtmestiku paika, et midagi kusagilt ei ripendaks. Esinina tuli võimalikult madal, et näeks üle kapoti. Kapott ja esinina on kõige viimased. „Originaalradiaator oli väga suur, kasutasin Moskvitši oma, mis on kitsam, et anda paremat välimust.“ Kapoti ja porilauadade jaoks tuleb osta 2 millimeetri paksust plekki, mis on küllaltki tugev, et seda saab keevitada ja valtsida. Kalle täpsustas, et poritiib peab ikka selline olema, et kannatab ka peale astuda. „Nikerdamine on selle juures kõige mõnusam töö, siin näed sa asja tulemust. Olen teinud ka selliseid asju, mis mulle pole meeldinud. Lõpetan töö, tulen hommikul tagasi ja võtan ketaslõikuri ja lasen kõik laiali. See on minu kiiks,“ märkis meister. Kui asju müügi jaoks teha, peab masinal ta sõnul ikka natuke esteetilist välimust ka olema.
Aga väga hea masin on. “Nüüd kui tuleb vana kuu, ma ajan selle siia õunapuude vahele, lõikan kõik oksad ja võrsed ära, saan kastis seistes lõigata ja kõik oksad kukuvad kohe kasti, pole vaja koristadagi pärast. Ma olen niivõrd laisk inimene, et ma ei viitsi ühtegi üleliigset sammu teha,“ naeris meistrimees.
Taolisi kastikaid on tema sulest ilmunud kuus tükki. “Üks neist sõidab tänase päevani Tartus ja on tehtud vanast maasturist, sel on lumesahk ees ja maanteeametis isegi arvele võetud,” muigas ta. Kinnisest maasturist ehitas Kalle autol lihtsalt keskmisest autopostist pärast esiuksi tagumise osa maha lõigates kastika. Kabiini taga oli kohe turvakaar ja selle küljes vints.
Hinnatõus tõmbab tegutsemishoogu maha
Elu aga muutub ja ise ehitamine läheb üha kallimaks. Meistri sõnul on ainuüksi metalltoru jooksva meetri hind viimaste aastatega kaks ja pool korda tõusnud. “Poes on metallihinnad meeletult tõusnud, kokkuostus on aga hinnad kõik samad,” nentis ta. Samuti küsitakse ka võimaliku tooriku eest päris korralikke summasid ehkki juba pildilt on konstruktsioonilised vead näha, need on mustad ja rohkelt osi on puudu. Kalle sõnul kannatas veel viis aastat tagasi osta nii vanu omavalmistatud seismajäänud traktoreid kui ka poest ehituseks vajalikku materjali ja saada tehtud töö eest ka väikest kasumit. Sel aastal müüs ta viimase traktori jaanuaris, mille eest saadud tulude eest valmistas kaks uut traktorit, aga seab kahtluse alla, kas see töö enam kasumlik on suurte hinnatõusude ja vähese huvi tõttu. “Olengi kahe vahel, kas võtta enam midagi ette, aga siis võib olla tasuks, kui saaks veel mõne vana Niva, millest midagi põnevat ehitada,” pakkus ta. Lisaks pelgab ta eelolevat talve, sest ta ei suuda ju kuidagi niisama olla.
Kalle näitas ka viimast kuuri all seisnud traktorit. Kapoti all tutvustab ta olema kahesilindriline vene mootor, mis oli tehtud starteriga käivitatavaks. “Tegin kollektori ringi ja panin Zaparosetsi karburaatori peale. Originaalkarburaatoriga jalaga gaasi ei saanud pea puutudagi, sest see käis ainult kas väga suurtel pööretel või tiksus tühikäigupööretel. Neid mootoreid kasutati Vene sõjaväes elektrijaamades, põllumajanduses kasutati mootoreid järelveetavate kartulisorteeride peal,” jutustas meister. Ta lisas, et tegelikult on seegi masin väga omapäraselt ehitatud kasutades villise ehk uue tüübi UAZi neljakäigulist käigukasti, aeglustit, tagasilda. Käikude valik on Kalle sõnul väga hea, jõudu on väga palju. “See masin passib väga hästi põlluharimise ja nikerdamise jaoks peenarde vahel,” märkis ta. Esisild on käsitöö ja ise valmistatud. Taga on rippsüsteemid põllumajandusagregaatide tarvis. Kalle näitab eelmise meistri nupukust, kus rippsüsteemil on fikseerivale mutrile, mida muidu tuleb keerata lehtvõtmega, keevitatud külge väike varras. Säästab agregaatide paigaldamisel kenasti aega, sest lihtsam on vardast mutrit keerata kui lehtvõtit otsida ja sellega kruttida. “Ma polnud sellist varianti varem näinudki, aga maru hea lahendus,” leidis Kalle. Aku on kenasti paigaldatud istumise alla peitu ja sisuliselt saab ka istme all olevat plekki üles kergitada, nii et pääseb kenasti kogu sillasüsteemile lihtsa vaevaga ligi. “Ma võtan iga omavalmistatud traktori ehitaja ees mütsi maha! Sellist päris kirvetööd on mulle väga vähe sattunud,” sõnas Kalle. Ta nentis, et eestlane on ikka väga leidlik ja osav.
