Mootorrattaga jäärajal kihutamine nõuab sõitjalt julgust ja head tsiklitunnetust

admin
Read Time:8 Minute, 7 Second

Jaanuari viimasel laupäeval peeti Tallinnas Harku järvel Eesti meistrivõistluste etappi jäärajasõidus, kus starti kogunes ligi 200 motosportlast, et pea kahekilomeetrisel jäärajal krossimootorratastega külma trotsides võidu kihutada.

Ilmus 2019 AjaLehe märtsi tehnikarubriigis

Talviselt malbe jäätunud Harku järv on jaanuari viimasel nädalavahetusel täitunud elevuse, adrenaliini ja mootorimüraga. Siin peetakse Eesti meistrivõistluste etappi krossimootorratastele jäärajasõidus, milleks seekord on ilmataat loonud väga head tingimused. Kuna sellist talve ja jääolusid ei saa raisku lasta, on starti ootamas ligi 200 motosportlast, mis Eesti mõistes on üsna suur arv. Kiireloomuline voolavate kurvidega 1,9 kilomeetri pikkune rada paneb nii mehed, naised kui lapsed proovile, sest kümnekraadises karges talveõhus motovarustus seljas kuni 160 kilomeetrise tunnikiirusega sõitmine pole ülemäära lihtne. Ette tuleb nii kukkumisi kui sedagi, et üks mees kaotas sõidus kinda ja pidas palja käega sõidu lõpuni vastu.

Tekkiv lumepilv pärsib nähtavust

MX Open klassi võitja ja MX A klassis hõbedale tulnud Andre Park demonstreerib esmalt pärast võiduajamisi oma käsivarsi, mis on tihedalt tugevaid punaseid vorpe täis. “Käed on kõik marraskil! See tekib teise sõitja taga sõitmisest, jäätükid peksavad käsivarred hästi valusalt läbi,” kirjeldas Park. Ta püüab teise taga sõitmist alati vältida, aga paratamatult soovides ideaaltrajektooris sõita, tuleb silmad poolkinni teise järel hambad ristis kannatada. “Mõne sirge peal oli nii valus, et pigistasid valust ühe silma kinni, aga sa tead, et kui ära kannatad, on ehk võimalus mööda saada,” sõnas ta. Teine karm teema jäärajasõidus on nähtavus. “Päike paistab ja kui näiteks kaks sõitjat on su ees, on nähtavus nullilähedane, võib olla viis meetrit. Ülejäänud on kõik selline valge lumepilv! Ei saa arugi, kust rada jookseb ja tuleb tunde järgi sõita,” rääkis Park. Enim pelgab ta seda, kui stardis maha jääda ja temast ettepoole jääb terve kamp sõitjaid, on nende järel veel hirmsam sõita. Kui üheskoos sõidab väga erineva tasemega sõitjaid, kardab Park ettearvamatusi.

Pargi sõnul oli seekordsel võistlusel rada väga huvitav. “Pealtvaates tundus rada ülimalt lihtne, looklevad kurvid, aga tegelikkuses oli rajal laiust nii palju, et kohati eksid ära. Eessõitja võib näiteks kurvi seestpoolt võtta, aga mina lähen 30 meetrit kaugemale väliskurvi, siis on kurvist väljumisel võimalus möödasõiduks,” seletas park, et rajal oli võimalusi erinevateks trajektoorideks ohtralt.

Tavapäraselt kihutab Park krossiradadel, kus sõidustiil on hoopis midagi muud kui jäärajal. Suvisel krossirajal tekivad pidurdusaugud, sooned, tuleb tegeleda hüpetega ja kiirused pole pooltki nii suured kui jäärajal. “Jääl pelgan enim kokku sõitmist, mis võib üsna lihtsalt juhtuda ja naelad rehvis on väga teravad! Ja kui sinna otsa komistad, võivad tagajärjed väga hullud olla – see ei pruugi lõppeda lihtsa kriimustusega, olen näinud, kui sõrmed on läinud, see pole nalja asi!” jutustas Park. Jäärajal on ta sõnul ka ülioluline mootorratta tunnetus. Tagumikutunde järgi tuleb arvestada, kuhu maani lased ratta libisema ja millal pidurdada. “Kui sõidad näiteks jääpiigiga, rehvides on paarisentimeetrised orad, rajal on viie sentimeetri jagu lund ja seal piigiga pidurdad, on koheselt rattad alt läinud, need tahavad puhast jääd saada. Lumisel rajal on krossinaelaga rehv parem,” teadis mees rääkida.

Park käib tihti Soomes võistlemas, kus jäärajasõit on väga populaarne ka motoringraja sõitjate seas. Seal on ta sõnul konkurents väga tihe ja esikolmikusse jõudmiseks tuleb tublisti vaeva näha, sest ringraja mehed kiirust ei karda ja ohutunne puudub. “Soome radadel on tegelikult veel pikemad sirged ja veel pikemad kurvid, aga Eestis oleme alles alguses, seega oli targem veidi aeglasem rada siin teha,” rääkis Park, mida nad rajameister Hanno Veldiga arutanud olid.

Krossiratas tasub ümber seadistada

Et jäärajal mõnusamalt kihutada, tasub Pargi teadmiste järgi oma krossirattal teha ka mõningad tehnilised muudatused. Esimese asjana tuleb ta sõnul radiaatorid kinni katta. “Mootor ei lähe muidu soojaks ja liiga külm töötemperatuur võib mootorile haiget teha. Samuti ei tohi mootor ka üle kuumeneda,” märkis ta. Tema rattal on paigaldatud näidik, mis näitab mootori töötemperatuuri, mida ta sõidu ajal jälgib. Vastavalt vajadusele liigutab ta sõidu ajal radiaatori ees olevat pappi, kas katta radiaatorit rohkem või lasta külma õhku juurde.

Oluliselt muudab jäärajasõidu mugavamaks  nii esimeste amortide kui tagumise amordi alla laskmine, et mootorrattas oleks rohkem maadligi. “Nii on oluliselt lihtsam sõita ja sul on rohkem kontrolli oma ratta üle,” lisas ta. Märkimata ei saa jätta ka lenksu külge käivaid käekotte, et külm käsi ära ei võtaks. Soomes on kohustuslik tagumine ere pidurituli, aga Park soovitaks seda Eestissegi just kehva nähtavuse tõttu. Ka ülekannet soovitaks ta kiiremaks muuta ehk tagumine hammasratas vahetada väiksema vastu. Tema kasutab taga 42 hambaga ja ees 14 hambaga hammasratast.

Et jäärajal edukas olla, peab Pargi sõnul olema väga hea tsiklitunnetus ja ohtralt julgust. “Eestis sõidavad väga paljud ainult pidamise peal, keegi ei lase ratast libisema ja ega piiki on jääl ka väga raske libisema saada. Kui isegi saad, siis paljud ei julge libisemisega jätkata, aga nii kui gaasi maha lased, viskab ratas kohe teisele poole ja tagajärjeks on kukkumine,” rääkis Park. Jääpiigiga rehvi puhul ei kehti aga samad reeglid, mis krossinaelaga rehvi puhul, kus naelad on lühemad ja pole nii teravad.

Rajale jagus ka naismotosportlasi

Külgvankriklassis oli juhtraua taga ka vapper naishing Katrin Põldma, kelle jaoks oli see elu teine võistlus jäärajal. Selja taga on tal aga hooaja jagu kogemust külgvankriga erinevatel krossiradadel. “Väga äge on jäärajal, ehkki krossirajal on muidugi huvitavam! Jääl on teistmoodi kogemus, sest külgkorv käitub teisiti. Krossirajal meeldib mulle rohkem, sest hüpata on lahe!” sõnas Põldma. Ta märkis, et krossirajal tekivad sooned ja mugavam on ideaaltrajektooris sõita. Jäärajal kipub tsikkel libisema ja on raskem kindlat sõidujoont hoida, mängimist on rohkem ja tsikkel läheb väga lihtsalt käest ära. “Jäärajal kipun neid kurve ikka nii imelikult võtma, seda pean veel õppima,” märkis ta.

Kiirused on muidugi jäärajal suuremad ja Põldma tahaks tegelikult kiiremini sõita. “Harkus stardis lõi kohe lumepilve üles ja ma ei näinud enam mitte midagi, nii et teistega tekkis kohe pikk vahe sisse. Mõtlesin, et sõidan oma sõitu ja õpin ratast rohkem tundma, sest sel hooajal on meil nüüd uus tsikkel. Järsku ilmus aga keegi selja taha ja üritas mööda sõita,” jutustas naissportlane. “Ma ei arvanud, et keegi veel minust maha jäi. Siis aga kihvatas küll ja panin hoogu juurde! Viimasel ringil vajusime kurvist välja, aga tema pääses kiiremini välja ja minust mööda,” kirjeldas Põldma.

Juba stardis sai ta teravate jäätükkide rahe otse näkku, nii et pärast oli terve nägu triibuline ja täkkeid täis. “Nagu väiksed nõelad oleks kõik näkku lennanud! Harkus oli päris krõbe ilm ka, esimesed paar ringi polnud hullu, aga lõpuks läksid käed külmast nii kangeks, et oli raskusi näppude liigutamisega,” seletas Põldma. Teises stardis nägi ta läbi tekkinud lumepilve, kuidas kellegi tsikkel läbi õhu lendas ja ees avarii juhtus. “Inimene lendas läbi õhu – see oli päris karm vaatepilt!” nentis Põldma, et tegemist ei ole pehme alaga.

Rajameister ammutas inspiratsiooni Soomest

MX Open klassis osalenud eelkõige motoringrajas tegusid tegev Hanno Velt oli sel võistlusel ka rajameistriks. Jääraja lükkas Velt sisse neli päeva enne võistlust, et seda rahulikult enne proovida ja vajadusel muuta. “Rajaprofiili plaanisin ja joonistasin juba pikalt enne üritust ning mõtlesin, missuguseid elemente teha. Jäärajal on sulguvad ja avanevad kurvid, et kurvid oleksid erineva raadiusega,” selgitas rajameister. Kirsiks tordil sai pealtvaatajate ala juurde niiöelda ovaal, kus oli kolm vasakule keeravat kurvi järjest. Selles osas tuli Veldi sõnul hästi esile sõitja meisterlikkus. “Sirgeid meil otseselt ei olnudki, iga sirge ikkagi keeras kuskile poole,” ütles ta.

Velt ise käib väga tihti Soomes jääradadel treenimas ja võistlemas, kust ka inspiratsiooni rajateoks ammutas. “Teatud raja osa on konkreetselt ühe Soome raja järgi üks ühele võetud,” märkis ta. Eestis võistlemas käinud soomlastele meeldis Veldi tehtud rada väga. Harku raja kurvid said tehtud nii, et kaks järjestikku pööret olid samale poole, mis vähendab oluliselt võimalust teisele otsa sõita, sest kurv aina keerab ja järske hoo maha võtmisi ei olegi. Rajameistri sõnul oli puuduseks kaks aeglasemat parem-kurvi, sest enne seda tuli tugevalt maha pidurdada ja koheselt kiirendada, mille tõttu tekkisid rajale sooned. Tuleviku tarvis tuleks Veldi meelest teha võistluspäevaks varukurv, mis poolest sõidupäevast kasutusse võtta.

Harku järvel olnud jäärajal oli pikkust kokku 1,9 kilomeetrit ja laiust 24 kuni 30 meetrit. Varasemalt ei ole Eestis nii mastaapset jäärada olnudki. “Tähtis on jäärajal see, et ei oleks ühtki 90 kraadist kurvi, sest siis tekib võistlejate seas külje pealt sisse sõitmisi. Siin rajal olid kurvid laugemad ja rada voolav, nii et sa ei pidurda enne kurvi sisenemist, vaid juba kurvis olles ja siis keerad – nii välditakse üksteisele sisse keeramist,” kõneles Velt. Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni reeglites on kirjas, et mootorrattal peab olema surnud mehe lüliti sooloratastel vaid jääpiigi klassis. See on turvameede ümber sõitja käe, mis kukkudes suretab mootori välja. “Soovitan kõigil see oma rattale panna, sest kukkudes võid jääda tsikli alla ja sa lihtsalt ei ulata mootorit välja lülitama, senikaua aga kraabib ringi käiv naeltega rehv su nahka. Teeme selle ettepaneku ka Föderatsiooni krossikomisjonile,” selgitas Velt. Nädal tagasi juhtus tal endal võidusõidus õnnetus, kus esiporilaua asemel olnud metallist kaitseraam tuli lahti, ratta ja raami vahele läks, blokeeris esiratta ning põhjustas kukkumise, kus juht üle juhtraua lendas. Selle tagajärjel murdis Velt kiivri nokaga vastu kätt kukkudes näpuluu ning teises näpus on mõra. Tagumine rehv tuli talle vastu jalga, kuid õnneks ei jõudnud piigid väga sügavale jalga kraapida, sest surnud mehe lüliti suretas mootori enne välja. Hoolimata nädala tagusest vigastusest, oli Velt siiski ka ise stardirivis.

Osalejaid oli väikese Eesti kohta vägagi palju, ligi 200. “Meil oli optimistlik arvamus, et teeme igas klassis kolm sõitu, aga kahjuks ei pidanud rada vastu. Kogemus edaspidiseks, et kui on nii palju sõitjaid, siis kiire sõidu profiiliga rada ei pea sellele siiski vastu,” nentis Velt. Seetõttu tuli võistlejatel leppida vaid kahe sõiduvooruga, kus oma parimat näidata. Veldi sõnul puudub hetkel Eestis ka tehnika, et jäärada harjadega puhastada, sest tema sõnul ideaalse jääraja saamiseks vaid sahaga lükkamisest ei piisa.

Tänavune talv on senini jäärajasõitudele ainult hoogu juurde andnud ning iga võistlus annab uusi kogemusi nii korraldajatele kui sõitjatele. Nii veebruaris kui ilmselt ka veel ilmataadi soosingul märtsis jagub võistlusi igasse nädalavahetusse ning huvilistel tasub seda atraktiivset ala ka oma silmaga vaatlema minna.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Pealtnäha lihtne võrrivõidusõit on tegelikult paras täppisteadus

Viimastel aastatel on pikka aega unustusehõlmas olnud sääreväristajad muutunud ülimalt populaarseks tänu võrrivõidusõitudele, mis on varuosade hinnad lakke kergitanud ja pannud rahvasportlased agarasti võrride mootoreid forsseerima. Ilmus AjaLehe tehnikarubriigis 2016 september Tartu külje all linnast eemal metsatukas pesitsev perekond Koort on läbi ja lõhki täielik tehnika- ja motoperekond. Kui isa […]