Mootorrattaga reisides koged vahetuid emotsioone

admin
Read Time:9 Minute, 46 Second

Päike, tuul, vihm, kuum ja külm, erinevad lõhnad, mõnus väsimus ning võitlus tee- ja ilmastikuoludega – need kõik on vaid vähesed põhjused, miks võtta ette tuhandeid kilomeetreid pikk reis läbi Euroopa just mootorratta seljas. Tsikliga on lihtsam kõikjal peatusi teha ning inimestega kontakti leida ja saada vahetuid emotsioone kohalikust elust.

Juba jaanuaris-veebruaris sügeleb motomatkaja istmik hirmsasti sadulasse, et saaks vaid minna jälle maid avastama. Silmad ahnitsevad interneti lehekülgedelt ilmainfot erinevate paikade kohta, kas ehk kannataks juba märtsis-aprilliski liikuma saada. Paistab aga et ettearvamatu ilmastikunähtus El Nino on kogu ilma segamini keeranud ja reisi algus lükkub üha edasi, sest sooja ilma ei paista lähima paari tuhande kilomeetri ulatuses suurt kusagilt.

Juuni algul saab aga asjad pakitud, mitmekihiline ja soe motovarustus selga aetud ning meeletut tormituult trotsides suund lõunasse võetud. Varustuse paremaks pakkimiseks sai meie vanalt klassikaliselt Kawasaki Zephyrilt tagumise tule pealne plastik ära võetud ja selle asemele pandud ise keevitatud väike raam, mille peale kinnitatud tugevam vineer. Taolisele alusele saime lahedalt koormarihmadega kinni tõmmata telgi, kaheinimese õhkmadratsi ja kaks seljakotti paari T-särgi, saunalinade, magamiskoti, soojade riiete ja pesemisasjadega. Motomatkale Euroopasse asju pakkides tasub kaasa võtta alati pigem vähem, sest vajaduse tekkides on kõikjal küllalt poode, kust tarvilikku juurde soetada ja enamasti on hinnad Eestiga võrreldes kas samad või tihtipeale soodsamadki. Paagikotti rändasid rahakotid, fotoaparaat, kaart ja küljekottidesse ketiõli, mootoriõli, plätud, vihmariided – nii et jääks ruumi asju paigutada ka poest toidukraami ostes.

Kogetu pani reisiplaane muutma

Esimese päeva tee viis meid õhtuks Leetu Kaunasesse, teine päev Poola-Tšehhi piirile. Kui varasemalt oli sel suunal Poolat läbida tõeline piin, sest suur maantee läbis 50 kilomeetrit tunnis kiirusepiiranguga külakesi, mida Poolas on väga tihedasti, siis tänaseks on olukord juba tunduvalt parem. Kibekiirelt lisandub Poolasse uusi kiirteid ja küladest ümbersõite, mis aitavad seda maad kiiremini läbida. Kolmanda päeva õhtuks jõudsime aga juba oma esimesse sihtkohta – Austriasse Eisenerzi külla, kuhu tulime endurovõistlustele tuttavatele kaasa elama. Austrias kiirteedel sõitmiseks tuleb viie euro eest osta nädalane vinjett. Arvestada tasub ka sellega, et Austria pole just odavaim maa. Näiteks teeäärsest putkast kõhutäiteks kohalike lemmiku – pikk vorst saiakukli ja külma õli-äädika seguse kartulisalatiga – eest tuleb välja käia vähemalt 8 eurot.

Esialgu oli meie motomatka eesmärgiks nautida rahulikult Itaaliat – sõita läbi maakohtade lõunatippu välja, seejärel suunduda Sitsiliiasse ning edasi praamiga Sardiiniasse, kuid reisi vältel plaanid muutusid. Kauni looduse ja kaunite vaadetega Austriast sõitsime sama kaunisse Põhja-Itaaliasse. Pärast piiri ületust õnnestus meil kohalikus külakeses saada tõelist ja maitsvat Itaalia toitu. Kõik oli täpselt nagu ette kujutatud – restorani pidas kohalik perekond, kus toimetasid kõik pereliikmed vanavanaemast noorima tütreni välja. Kuna tegemist oli piiriäärse turistipiirkonnaga, oli restoran avatud ka päevasel ehk nende siesta ajal. Õhtuks jõudsime Veneetsia külje alla, kus sättisime end kämpingusse mõnusasti sisse.

Terme di Saturnia – 37.5 kraadine maa seest tulev kuum vesi oli nagu looduslik mullivann, kus oma istumisest kangeks jäänud tagumikku poputada.

Järgneva kaheksa päeva vältel sõitsime risti ja põiki läbi Itaalia lõuna poole, kaks korda risti üle maa ja nii lääne- kui ida pool kallast. Mida kaugemale me põhjast liikusime, seda trööstitumaks muutus Itaalia ja seda ükskõiksemaks muutus kohalik võõrast keelt rääkiva inimese suhtes. Kella 12st kuni vähemalt kella kuueni, mõnes kohas ka kella kaheksani peavad kohalikud siestat. See tähendab, et toidukohad on kinni, väiksemad toidupoed on suletud, kiirteedest kõrvale jäävad tanklad on kinni ja mitte kuskil ei liigu ühtki hingelist. Isegi kell pool kaksteist väiksest mägikülakesest süüa küsides on restoraniomanik meie suhtes väga ükskõikne ja näitab ristatud käsi.

Itaalia maksuametnikud, kes võivad sind peatada ja küsida tšekki kämpingu või hotelli kohta, kus viimati ööbisid ning seejärel kontrollivad nad ka seda asutust, kus viibisid, kas see ikka kandis meid sisse ja maksab meilt saadud tulu pealt riigile ka makse.

Püüdes kohalikega ühist keelt leida ja nende keeles tere, head aega, aitäh öelda, oldi sinisilmsete suhtes lõuna pool Itaaliat siiski väga osavõtmatud. Teeääred olid kaetud rohke prügiga, oliivipuude ja puuviljade istanduste alused, mis jäid tee äärde, olid samuti kaetud paksu prügiga. Ainsad, keda siesta ajal näha võis, olid keskpäeva päikese käes töötavad aafriklased, keda nägime rohkelt ka teede ääres kõndimas.

Randades müüsid tumedad pudi-padi kraami ning õhtusel ajal kohtas neid suuremate toidupoodide juures kas almust palumas või samuti pudi-padi müümas. Mustanahalisi naisterahvaid kõrgetel kontsadel ja miniseelikutes kohtas teede ääreski rohkelt, teadagi mida tegemas. Mida lõuna poole, seda rohkem nägime ka tühje maju – kaunid mereäärsed kohad tundusid kohati lausa hüljatud olevat. Iga maja küljes müügisilt. Itaalia ei pakkunud meile lõpuks seda, mida lootsime leida – sõbralikke ja temperamentseid inimesi. Nädala jagu väikseid külateid ja inimtühje asulaid vaadates tekkis tahtmine sellest riigist lahkuda ning Sitsiilia-Sardiinia asemel hoopis Kreekasse suunduda. Kiirteedki on Itaalias väga krõbeda hinnaga – et kiiremini sadamasse jõuda, sõitsime 120 kilomeetrit mööda kiirteed, mis mootorrattaga läks maksma 10.5 eurot.

Need fotod Lõuna-Itaalia prügistes teeäärtest on veel väga tagasihoidlikud.

Probleemid Itaaliast lahkumisega

Jõudnud lõunaks Bari linna, kust läheb praam Kreekasse, saime tunda tõelist itaallaslikkust. Sadam on, praam on ka, aga me ei pääse sadama alasse piletit ostma. Väravate juures ei luba ametnikud meid sadama alale, sest meil pole praamipiletit ette näidata. Ametnikud saatsid meid sama sadama 3 kilomeetrit eemal asuva sissepääsu juurde, öeldes, et sealt saab pileti osta. Sõitsime sinna – naisterahvas piletiputkas vaid naeratab meile ja soovitab osta pileti Albaania praami peale ning sealt siis Kreekasse sõita, et temal küll Kreeka praami pileteid pole ja soovitas pöörduda selle sadama sissepääsu juurde, kust me äsja tulnud olime.

Bari linna sadamas 12 tundi Kreeka laeva ootamas.

Nii me seal tiirutasime edasi-tagasi kuniks praam oligi läinud ja meil ei jäänud muud üle kui linnast 30 kilomeetrit eemal asuvasse ainsasse kämpingusse sõita. Inglastest seljakotituristide hoiatus sellesse linna ööseks mitte jääda kõlas vägagi hirmuäratavalt ja kesklinnas kohvi juues ning kõiksugu värvigammas ja riietes inimesi vaadates oleks seal pärast päikeseloojangut vist tõesti kõhe hakanud.

Hommikul sadamasse tagasi pöördudes hakkas jälle sama jama pihta – ametnikud lihtsalt naersid meie üle, kui pöördusime nende poole taas küsimusega, kust me saame osta piletit Kreeka praami peale. Nuta või naera, aga tekkiski tunne, et me ei saagi sealt minema. Lõpuks komistasime tänaval inimestelt küsides, kas keegi inglise keelt oskab, ühe kreeklasest naise otsa, kes meile süsteemi selgeks tegi.

See foto annab hästi edasi emotsiooni sellest kuumast päevast, mil tahtsime Bari linnas praamipiletit Kreekasse osta, kuid ametnikud meid vaid edasi-tagasi jooksutasid ning olime sunnitud ööseks kämpingusse minema ega pääsenudki sel päeval Kreeka praamile.

Naine ütles meile, et ega itaallane ei aitagi sind mitte kunagi ja selles piirkonnas on turism ja turist täielik null. Kokkuvõttes pidime sõitma ikkagi väravasse, kust pääses Albaaniasse, ütlema järgmisele ametnikule laeva nime Superfast, kes meid siis lõpuks laevani juhatas, mille kõrval oli hoone, kust saime ka piletid osta. Seega tuli uus reisiplaan: Kreeka, Thassose saar, Bulgaaria, Rumeenia ja Must Meri, Ukraina, Poola, Leedu ja Klaipeda ning läbi Läti koju tagasi.

Kreekas ja Itaalias ööbisime kämpingutes, mis kahele inimesele, väiksele telgile ja mootorrattale maksid 14 kuni 28 eurot. Kallimad kämpingud jäid Itaalia poolele. Kämpinguid leidus olenemata hinnast seinast seina – külma veega ja tualettpaberita kehvemapoolseid kui ka basseini, fööni, interneti ning väga luksuslike pesuruumidega. Lõuna pool  Itaaliat oli kämpingu leidmine natuke keerulisem, kuid mujal leidus neid küllaga. Kui mõnes kohas tundub hind krõbedavõitu, tasub võimaluse korral alati ka mujale vaadata. Näiteks Itaalias Ravennast põhja pool pakuti kämpingut nii 18 kui  ka 42 euro eest. Bulgaarias, Rumeenias ja Ukrainas tasub selle raha eest aga juba tuba võtta – hinnad algavad 10 eurost.

Vahepealne 35 kraadine kuumalaine Itaalias tegi sõitmise üsna keeruliseks ja lagipähe paistev päike sundis tihti joogipausiks varju otsima.

Väärt avastus Kreekas oli aga Thassose saar, kus suurem osa mägedest on marmorist ning mõned rannadki on lumivalgetest marmorkivikestest, mis muudavad merevee eriliselt kirgassiniseks. Praamipilet mandrilt saarele on vaid 3.50 inimene, mootorratas 5. Võrreldes aasta taguse ajaga ei saa Kreeka kohta öelda, et seal hetkel valitseva keerulise majandusolukorra tõttu hinnad langenud oleks, vaid kõik tundus stabiilne. Talunike väiksemad farmid, mis küll väga kehvalt mäekülgedele lihtsasti kätte saadud materjalidest kokku klopsitud, olid täis elu – iga farmi juures keegi toimetas. Põldudel ja puuviljaistandustes oli näha töötavaid inimesi, uusi maju ehitati. Veetnud nädal aega erinevates Kreeka piirkondades, jäi mulje, et Kreeka rahvas ise elab normaalselt, kuid riik ja selle süsteem elab kehvalt. Enamus asju käib sularahas, kaardimakseid väga ei soovita teha.

Võib arvata, et ega keegi ei hakka väga kämpingust, turisti söödud lõunast, isegi praamipileti, kohvitopsi või müüdud puuviljade pealt tulu deklareerima ega riigile makse maksma. Sularaharullid kohalike näppude vahel olid kopsakad, lihtsalt riigini ei jõua sellest suurt midagi. Vastupidiselt Itaaliale, kus kämpingust lahkudes kästi kindlasti tšekk alles hoida, sest teede peal liigub ringi maksuamet, kes võib sind peatada ja küsida infot selle kohta, kus ööbisid ning seejärel kontrollida ka kämpingut või hotelli, kas see ikka kandis sind sisse ning saadud tulu ka korrektselt deklareerib ning makse maksab. Nii Itaalias kui Kreekas on metsikult kellegi juhuslikul maatükil telkimine keelatud. Itaalias liigub ringi ka carabinier, kes võib sind selle eest trahvida, kuid rannas teki peal ilma telgita võid sa aga oma öö mööda saata.

Ukraina endiselt kehvas seisus

Rahvuste erinevustest rääkides võib aga mainida, et kreeklane ja rumeenlane on väga vabad ja sõbralikud inimesed, väiksemas kohas tahaks bulgaarlane võõrast keelt kuuldes suisa peitu minna lootusega, et ehk on siis raha sisse toov turist kusagile ära kadunud ning ukrainlane läheb kohati väga lukku võõrast keelt kuuldes.

Abivalmis kreeklased – jäime hetkeks kogemata tänava ääres kellegi maja ette puhkama ja hetke pärast tõi perenaine juba taldrikutäie puuvilju ja nende traditsioonilist külma kohvi ehk frappet.

Kreeklane on aga väga abivalmis ja viisakas – näiteks jäime kogemata Kreekas peatuma tänaval ühe inimese hoovi ette ning koheselt tuli perenaine kandikutäie puuviljade ja traditsioonilise külma kohvi ehk frappega meid kostitama. Kämpingu restoranis veini tellides saatis omanik me lauda ka suupisteid ja lõpuks ei lubanud arvetki tasuda. Rahvuse sõbralikkuse ja temperamentsuse üheks mõõdupuuks sai meie puhul see, et õppisime igal maal selgeks kohalikus keeles aitäh ja palun ning jälgisime seejärel näiteks midagi ostes kohalike reaktsiooni. Kreekas ja Rumeenias olid inimesed väga üllatunud ja öeldud sõnadele järgnes koheselt pikk ja rõõmus jutuvada, millest me muidugi midagi aru ei saanud, kuid Itaalias, Bulgaarias ja ka Ukrainas jättis see nipp kohalikud täiesti külmaks.

Möödunud aastal mootorrattaga Rumeeniat läbides pidime olema pidevalt väga kiire reaktsiooniga, et mitte otsa sõita ootamatult teele ilmunud hobuvankrile, mustlaspoisile või hulkuvatele koertele. Läbi kiivri immitses pidevalt ninna kraavidest tulev laibahais. Aastaga on aga Rumeeniagi sammu edasi astunud – hulkuvaid koeri on tunduvalt vähemaks jäänud, lapsed ei jookse enam nii lihtsalt keset teed, prügikaste on kõikjale ohtralt juurde tekkinud. Hobuvankrite asemele on talunike hoovidesse tekkinud rohkem uusi traktoreid ja kombaine ning põllud ja põlluäärsed teed olid korralikumalt hooldatud. Kuid nii Rumeenias kui Bulgaarias oli kahjuks endiselt tihe vaatepilt end teeääres müüvatest naistest.

Ukrainas läbi Karpaatide sõites on väga ilus uus asfalt, kuid mägedest eemal oli olukord üsna närvesööv ja aeganõudev

Hetkel kirjutame seda reisikirja Ukrainast, kus oleme veetnud kolm päeva. Aasta tagusega võrreldes ei ole siin riigis kahjuks mitte midagi paremuse poole muutunud. Maanteed on ülikehvas olukorras: 340 kilomeetri läbimiseks kulus meil 11 tundi. Lääne pool Ukrainat ei tea kohalikud tõepoolest suurt midagi sellest, et ida pool käib sõda. Kohalike uudistesaates näitab vaid seda, et ukrainlane on olnud tubli sõdur ning noortele poistele pannakse medaleid rinda. Sellest, kui palju on hukkunuid, kui palju hooneid, külasid ja linnasid on hävinud, pole juttugi. Välisuudistes näitab vaid Moskvat, Euroopast mitte midagi. Näiteks tanklas astus üks mees meile ligi, et uurida, kust me pärit oleme. Vastanud, et Eestist, küsis ta seepeale, missugusesse Poola rajooni see kuulub. Seega on alust arvata, et ukrainlane ei tea suurest maailmast suurt midagi.

Selle kõige eelneva tõttu olemegi valinud oma reisimismooduseks just mootorratta. Oleme kogenud, et tsikliga ringi sõites tunneb kohalik sinu vastu rohkem huvi, tal on lihtne su juurde astuda ja juttu rääkida. Samuti on kergem huvi pakkuvas kohas kiirelt peatus teha, et olukorraga tutvuda, sest parkimisega pole muret. Ja vaadegi on tunduvalt avaram kui autos istudes.

Ilmus ajalehes AjaLeht 2015 juuli numbris reisi rubriigis

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Murutraktor pole pelgalt niitmiseks – sellega võib ka võidu sõita!

Kui muidu oleme harjunud, et murutraktor on argine tarbeese tubli abimehena muru niitmisel, siis ports Eesti mehi on sellest hoopis kiire võidusõidumasina ehitanud, millega kestvussõitudel omavahel mõõtu võtta. Lugu ilmus ajalehes AjaLeht tehnikarubriigis 2015 maikuu numbris Kose alevikus ootavad Asra Auto töökoja garaažis järgmisi võistlusi kaks murutraktorit: üks neist on […]