Motosport pani elus valikud paika

admin
Read Time:7 Minute, 21 Second

Motokrossisõltlane oleks vast Türi mehe Enno Lustuse (53) kohta üks õige sõna, sest mees on oma elust üle neljakümne aasta motokrossiga tegelenud. Kõik tema otsused ja valikudki elus on olnud otseselt mõjutatud just sellest spordialast.

„No see on ju äge!“ ütleb Lustus kui temalt uurida, kuidas mees küll motokrossi juurde nõnda kauaks pidama on jäänud. Ja kus mujal me seda intervjuud läbi viime kui mitte krossiraja ääres taustaks rattad rajal möirgamas, sest Lustus on jälle oma tavapärast trenni tulnud tegema.

Juba kümnesel keevitas

Küll üle kolmekümne aasta Türil elanud ja tegutsenud Lustus on hoopiski sündinud ja kasvanud Põltsamaal. „Olin 5. klassis ja Põltsamaal seal üle jõe üks poiss müüs Riga mopeedi. Pool rahast oli mul omal kogutud ja õde laenas mulle teise poole – ostsin selle ära,“ meenutab Lustus, kuidas tema üle 40 aasta kestnud motokarjäär alguse sai. „Ehitasin sellest mopeedist 50 kuubikulise krossiks kõlbuliku pilli, sellest keegi peale õe ei teadnudki,“ jutustab mees oma poisikesetempudest. „Ise üksinda keevitasin ja ehitasin, kolhoosis kui mehed läksid lõunale, sain keevitada – ma olin ju isa kõrvalt näinud, kuidas asjad käivad, aga ma talle ei julgenud rääkida,“ meenutab ta. Kui kõik valmis oli, alles siis teavitas ta vanemaid oma suurest ostust ja ehitustööst.

Keevitama õppis Lustus juba üheksa-kümne aastaselt. „Teadsin juba kõike, kuidas gaasiga keevitus käis. Isa ei andnud väga proovida, siis ma ise ikka proovisin jälle surtsu, sain silmad jälle pimedaks, nii et hommikul jooksid vett.“

Põltsamaal Lillevere nimelise kolhoosi juures oli motoklubi. Lustuse pinginaabri isa oli automajandi juhataja, kes organiseeris poistele kuuenda klassi lõpus ühe tsikli, millega põllu peal harjutada. „Nii hästi mäletan, kuidas künnivõistlused olid olnud ja meil olid sõbraga need künnivõistluse mütsid peas ja põllu peal sõitsime,“ muigab Lustus nostalgitsedes. Kuna tsikkel oli poiste jaoks liiga suur ja jalad maha ei ulatunud, sõitsid nad tohutusuure heinapõllu peal suure kaarega ringe. Suvel käis ta Jõgeval kõplamas ja ostis saadud palga eest oma esimese kiivri.

Poisse võeti ikka ka Jõgeva külje alla Linnamäe krossirajale motoklubi poolt trenni kaasa. Motokrossipisikut süstis seegi, et nad perega pidevalt üle Baltimaade erinevaid krossivõistlusi vaatamas käisid. „Isa töölt tuli, ütles, et puuristis oli kuulutus, et Viliakas on motokross – me ei teadnud keegi, kus see Viliaka on ja hakkasime kaardilt otsima! Leidsime Läti-Vene piiri äärest, nädalavahetusel pakkisime asjad kokku ja tõmbasime sinna krossi vaatama,“ jutustab Lustus, et igale poole, kuhu vähegi võimalik, läksid nad isaga kohale. „Eks sealt tuligi see tohutu huvi.“

Lisaks motokrossile käidi ka ringrajavõistlusi vaatamas. Naabermaja Toivo sõitis algul krossi, kuid vahetas peagi selle ringraja vastu. Nii käis Lustusegi pere Kalevi suursõite, Kaunases ja Vilniuses võiduajamisi vaatamas.

Motokross tõi Türile elama

Tihemetsa elamagi ja kooli läks Lustus puhtalt motokrossi pärast. „Ega ma muidu ei oleks läinudki,“ ütleb ta justkui muuseas. „Seal oli motoklubi ja Põltsamaa naaber Toivo ütles, et ta tunneb sealt Saare Sulevit, see oli sel ajal Eesti kõige kõvem mees, maailmameistrivõistlustel käinud isegi liidu koondise all. Toivo ütles, et selles klubis saad sõitma küll, kui normaalne kuju oled,“ meenutab Lustus, kuidas ta Tihemetsa sattus.

Nooruk läkski Tihemetsa sovhoostehnikumi autode ja traktorite mehaniseerimist õppima. „Esimesel kursusel tahtsid kõik motoklubisse saada, aga ainult viis tsiklit oli, niikuinii ei saa, siis läksin aastaks maadlema.“ Aasta hiljem andiski üks grupikaaslane teada, et nüüd on ainult kuus poissi motoklubisse järgi jäänud ja õige aeg minna.

Pärast tehnikumis õppimist ja Tihemetsa klubi all sõitmist tuli Lustusel sõjaväes ära käia. Sõber Aivar, kes oli Tihemetsas Lustuse toanaaber, kutsus teda pärast sõjaväest naasmist Türile elama lubades organiseerida korteri ja töökoha. Tsikkel juba ootas Türi auto-motoklubis sõitjat. Poleks tsiklit ootamas olnud, poleks Lustus Türile elama tulnud – nii ta Järvamaale sattuski. 125 kuubikuline CZ oli Türil võistlusteks sõiduvalmis, lisaks veel 250 kuubikuline motikas, millega trenni teha. „Türi klubi oli sel ajal väga suure kuulsusega, Rohula Jaan ja Heinsalu Jaan olid ju üle liidu tuntud tegijad ja nemad said kogu aeg uusi tsikleid, nii et masinaid jagus,“ meenutab Lustus. Tegelikult ongi mees kõik oma elu tähtsamad otsused langetanud mõjutatuna motokrossist, elukohadki selle tõttu.

Ka kõik tema elukutsed on alati olnud seotud tehnika või tema hobidega. Kakskümmend aastat tagasi lõi Lustus Türile oma ettevõtte ning tegeleb siiani tehnika remondiga. Palju kuulsust tõi talle see, kui ta 20 aastat tagasi Eestis esimesena hakkas ise tegema krossinaelrehve ja –piike. Head tuttavad Soomest pakkusid talle välja, et kas ta ei tahaks teha, kuna ta sellise nokitseja loomuga juba kord on. Tema tehtud krossinaeltega on sõitnud maailmameistrid Venemaalt, Lätist ja Leedust, rääkimata Eesti tippudest – Leokid, Laansoo, Krestinov, Kahro ja teised. Lustuse sõnul on tänaseks päevaks krossinaelte tegijaid väga palju.

Vigastused vaid motokrossist

Kogu motokrossielu saatsid muidugi ka väga paljud võistlused. Lustus ütleb, et vahest sai ta ikka medali ka, aga suures osas oli eluaegne neljas. „Meie ajal oli Siku Aadu, Krestinov, Kahro, Muuli Heikki sõitis hästi kõvasti, Leoki Arvo – neil olid head tsiklid, hästi korralikud asjad,“ jutustab ta. Ainult endurot esimest korda sõitma minnes tuli meistritiitel ära. „Kolm päeva kestis, Põlvamaal iga päev hommikul kella kaheksast oli start ja õhtul jälle viiest-kuuest sai tagasi. Iga päev sai 500-600 kilomeetrit sõita mööda metsi ja maastikku. Mul ainsana jäi tsikkel korda, teistel lõppesid ära ja pidid katkestama.“

Kõik vigastused, mis Lustusel on olnud, on vaid motokrossist tingitud. „Jalalaba on alt täitsa puru olnud – iga röntgentpilt avastati jälle uus katkine luu jalalabas. Käsi läks randmest kaks korda järjest puruks, mõlemad õlad on väljas käinud – üks eelmine suvi ja teine paar suve tagasi. Parema põlve sidemetest pole enam midagi alles. Varbaluid on läinud, pöidla sidemed on katki,“ ei paista Lustuse loetelul lõppu tulevat. Mees muigab ja ütleb, et otseselt peapõrutust pole olnud ja sülgab kolm korda üle vasaku õla.

15 aastat tagasi oli tal probleem õlaga, nii et pinged tõmbasid kaela ka kõveraks. Niivõrd valus oli, et vaid valuvaigistavate süstide abil kannatas kuidagi olla, kuid arstidelt ta toona lahendust ei leidnud. „Käisin ühe kätega ravitseja juures ja ta pani kolme Jaapani punktmassaaži seansiga mul pea otseks ja ütles, et tsikliga ma sõita ei tohi rohkem. Proovisin ikka kolm kuud hiljem, tundsin, et hakkab kiskuma jälle ja tegin taas pikema pausi,“ kirjeldab Lustus. Süda ei andnud aga rahu ja ta proovis mõne aja pärast uuesti ja polnudki enam midagi häda.

„Ühe kõva paugu panin liidu meistrivõistlustel ka, jubedama litri,“ alustab Lustus. Õhtul magama jäädes ütles ta sõbrale, et loodetavasti pole ta hommikuks koolnu ja end täis lasknud. „Seest kõik korises, arstile ei läinud, endal hakkas ka hirmus.“ Lustusele teadmata tuli ka tema isa Läti tagumisse otsa krossi vaatama ja aitas poisil tsikli korda teha. „Muidu ma järgmisel päeval sõitma ei oleks läinud, aga siis panin ikkagi ja tulin koha peale.“

Tavaliselt on nii, et kui Lustus ikka kuskile võistlustele kohale on läinud, siis ikka igasuguse ilmaga ja igasugustes oludes läheb ta peale ja püüdleb lõpuni. Ühel endurol Leedus sõitis ta kolm päeva murtud õlavarreluuga.

Magus ärevus viib starti

Mis hoiab aga üht inimest 42 aastat motokrossi juures? „Lihtsalt äge on! See on tegelikult nii! Kui läksin esimest korda mägedesse suusatama, siis tundsin krossiga sarnasust, et pead iseendaga hakkama saama, kõik on endas kinni, nii nagu vale liigutuse teed, mõtled natukese valesti, nii on kohe pauk käes ja tsikliga on ju täpselt sama asi!“ püüab Lustus selgitada krossilummust. Tema sõnul tuleb jube kiiresti leida keerulises olukorras lahendus, mis teeb selle ala ka põnevaks.

Lisaks motospordile armastab Lustus ka igasugust muud sporti. „Vahepeal sõitsin jalgratast, neli aastat, käisin erinevatel võistlustel pidevalt.“ Veel armastab mees suusatamist, eriti mägedes. Kui tema kaks tütart, kes tänaseks on 26 ja 28 aastased, veel väga väikesed olid, õpetas ta neile kohe suusatamise selgeks. Tütred olid alles väga pisikesed, kui juba hakati mägedes suusatamas käima. „Kümme aastat oleme käinud Tatrates, terve Austria on läbi käidud ja Itaalias ka palju, Soome, Rootsi on kõik läbi kooserdatud,“ loetleb Lustus.

Võistlustel on meeldinud käia tervele perele. „See, kes ei ole käinud erinevatel võistlustel, see nagunii sellest asjast aru ei saa,“ ütleb Lustus. „Kui käisime jalgratast sõitmas, siis läksime ka ühele võistlusele, kus oli umbes tuhat võistlejat. Mõtlesime, et mõnus, läheme sõidame kolmekesi koos läbi, aga nii kui see stardipauk käis, kõik kadunud! Mitte kedagi pole! Pärast jälle finišis saime kokku. Aga see adrenaliinilaks on igal alal, kui see stardipauk käib, siis tõmbad nii, et keel ripakil,“ räägib Lustus õhinal.

Igal aastal mõtleb ta, et rohkem krossivõistlustele ei lähe. Aga nii kui stardipuu taha saab, on magus ärevus jälle platsis ja taas leiab ta end mõtlemas, et jälle on ta stardis ja miks ta küll seal jälle on. „See on natuke jama ka, et pelgad, et saad viga ja värki, aga see ärevuse tunne, see on ikka jube hea tunne. Midagi peab ju nagunii tegema, see aitab vormis ka hoida,“ põhjendab ta. Vormis hoidmise pärast käib ta nii ujumas kui jalgrattaga sõitmas, et ikka jõuaks ka tsikliga sõita.

ENNO LUSTUS

Sündinud 2. augustil 1961

1968 – 1976 Põltsamaa keskkool
1976 – 1980 Tihemetsa sovhoostehnikum, autode ja traktorite mehhaniseerimine
1980 – 1982 Nõukogude armee
1983 – 1995 Türi Eesti Põllumajandustehnika
1995 LTS Service OÜ juhataja

Ilmunud maakonnalehes Järva Teataja mai 2014

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Laste motokross – vahel närvesööv, kuid jagab rohkelt positiivseid elamusi!

„Mulle on pilte näidatud sellest, kui ma veel väga väike olin ja tsikliga sõitsin, aga ma ise seda päris hästi ei mäleta,“ ütleb üheksa aastane Pärnumaa poiss Joosep Pärn, kes oma esimese motika sai kolmandaks sünnipäevaks ning juba viie aastaselt motokrossivõistlustel osalema hakkas. Temataolisi krossipisikust nakatunud poisse on Eestis hulganisti, […]