Murutraktor pole pelgalt niitmiseks – sellega võib ka võidu sõita!

admin
Read Time:5 Minute, 12 Second

Kui muidu oleme harjunud, et murutraktor on argine tarbeese tubli abimehena muru niitmisel, siis ports Eesti mehi on sellest hoopis kiire võidusõidumasina ehitanud, millega kestvussõitudel omavahel mõõtu võtta.

Lugu ilmus ajalehes AjaLeht tehnikarubriigis 2015 maikuu numbris

Kose alevikus ootavad Asra Auto töökoja garaažis järgmisi võistlusi kaks murutraktorit: üks neist on täitsa murutraktori välimusega, teine aga veel paljas raam, rattad ja mootor. Tänavu sel tehnikaspordialal teist hooaega sõitev elukutselt mehhaanik Janno Vanatoa (30) tutvustab lahkelt murutraktorikrossi telgitaguseid.

Eestisse tõi murutraktorite krossi Koselt veerandtunnitee kaugusel asuva Võtikmetsa küla rahvas, kes on sellega Janno teada juba viis-kuus aastat tegelenud. Sealtkandist käib võistlemas suisa kolm tiimi ning ühte neist kuuluvad ka naised. Traditsiooniliselt toimuvad murutraktoritele kestvuskrossid, kus roolis tuleb istuda 3 korda 40 minuti jagu ning meeskonnas on kuni kolm inimest. Võidab see, kes selle ajaga enim ringe suudab läbida.

Janno alustas oma murutraktorisportlase karjääri täpselt aasta tagasi. „Olid jälle unetud ööd ja masina ehitamine enne Kose võistlusi. Nii ma võistlema hakkasingi,“ muigab ta. Möödunud hooajal oli igal kuul vähemalt üks võistlus. „Üllatavalt hästi läks, eesotsas olin koguaeg, esikoht jäi püüdmatuks, aga teine ja kolmas olin,“ ütleb vabaklassis võistelnud Janno.

Oma oskused hoiavad kulud madalana

Esmalt alustab Janno juttu tollest masinast, mis tõepoolest ka murutraktorit meenutab. Sellega võistleb tema isa Nils Vanatoa oma meeskonnaga standardklassis. Janno tutvustab, et sel on 11 heppa ehk üle 14 kilowati võimsust. Standardklassi võistlusmasinate mootorid on lahjemad kui vabaklassis.

Tehnilised tingimused sätestavad, et selles klassis peab säilima originaalilähedane välimus, on keelatud muuta teljevahet, niitmisterad peavad olema eemaldatud, raami võib siseküljelt tugevdada, diferentsiaalilukk keelatud, tagapidurid kohustuslikud, esipidur keelatud. Maksimaalne mootori suurus kuni 360 kuupsentimeetrit. „Rehvimustri sügavus võib olla kuni 6 millimeetrit, mõõtude poolest võiks see samuti jääda traditsioonilise murutraktori mõõtudesse,“ lisab Janno veel.

Kui tavaliselt on murutraktoril gaas jalaga, siis Janno isa masinal on see toodud rooli külge, et saaks käega gaasi vajutada. „Kuna rajad on hüplevad ja raputavad sõitjat tublisti, siis jalaga ei suuda gaasi nii stabiilselt hoida ning just kurvides ei pruugi jalaga piisavalt hästi ulatada, nii et parema jala all on nüüd hoopis tagapidurid,“ selgitab Janno. Kuna ka amordid on võistlusmasinatel keelatud, peab sõitja ise jalgadega amorditöö ära tegema. Kui Janno standardklassi murutraktoriga garaaži esisel asfaldil demonstratiivseid ringe teeb, on näha, et masin on suisa nii särtsakas, et võtab peaaegu kummigi vilisema.

Nurgas seisab aga Janno isiklik tuuning-, ehk vabaklassi murutraktori mootor ja raam, mis veel pooleli. Mai teisel nädalavahetusel toimuvad Kosel aga juba Eesti-Soome meistrivõistlused. Jannoga vestlemise ajal on selleni vaid veidi üle nädala jagu aega. „Eks unetuid ehitamisöid ole ennegi olnud ja tuleb jälle,“ lausub ta optimistlikult. Tuuningmasinad on juba tunduvalt edevamad – vaid  välimus meenutab veidike murutraktorit.

Selles klassis võib taga olla plokksild ehk sild, kus mõlemad rattad veavad korraga ning masina tippkiirus võib küündida 60 kuni 80 kilomeetrini tunnis. Janno selgitust mööda pole taolise tippkiirusega aga midagi peale hakata, sest Eestis olevad rajad pole just kiirevõitu. „Käigukastid võtsin kõik vahelt ära, sest käiguvahetusega kaotad lihtsalt aega, tuleb jõuülekanne väga heaks saada. Oleme ka proovinud Moskvitšhi käigukaste, aga neilgi pole mõtet, on lihtsalt endal sõites rohkem pusimist ja kaalu tuleb juurde,“ märgib Janno.

Mootor peab olema ühe silindriline ja kubatuur võib olla nii suur, kui ühte silindrisse ära mahub. Janno mootori puhul suisa pea 600 kuupsentimeetrit. Lisaks võib lihvida sisselaske- ja väljalaskekollektorit, aga tegemist peab olema ikkagi murutraktori mootoriga, nii et väntvõll on ikka ülevalt alla. „See ongi põhinõue. Teoreetiliselt peaks ta jääma murutraktori raami peale, aga võid seda tugevdada,“ lisab mees.

Rehvivalik on vaba, roolisüsteemi võib samuti muuta, kuid rooli ei tohi asendada juhtrauaga. Janno räägib veel, et originaalis on kõigil murutraktoritel ka mootoripiirajad peal, kuid need võib mõlemas klassis eemaldada. „See on esimene asi, mis küljest ära võetakse, aga siis pead kõrvaga kuulama mootori häält ja ise tunnetama, kus on piir, et mootor lõhkuma ei läheks. Minagi lasin esimese mootori 10 minuti proovimisega laiali.“

Muude tehnikaspordialadega võrreldes on murutraktoriga võidusõit suhteliselt soodne. Janno sõnul maksab vabaklassile sobiv vähe võimsam mootor näiteks 700 euro ringis. „Oleneb, kui palju sul endal ka oskusi on, kui viid kuskile garaaži ehitada, võib muidugi kalliks minna, aga kui ise valmis nokitseda, siis mitte,“ räägib Janno, kes oma masinat ise ehitab.

Tema sõnul ei pea ju ka kohe kõige kallimaid vidinaid oma masinale külge pookima ning võib ka näiteks esialgu kasvõi Hiinas toodetud pidureid kasutada ja alustada hoopiski standardklassist mõne päris muruniitjana oma aja ära elanud masinaga. „Kodusel muruniidukil tuleb ülekanne veidi kiiremaks teha ja konstruktsiooni tugevdada ja juba saabki rajale võistlema tulla!“ ütleb Janno.

Hea füüsiline vorm tuleb kasuks

Aprilli lõpus olid võistlused Ida-Virumaal Illukal. „Seal oli ikka paar suuremat tõusu ka sees, aga lähevad murutraktorid mäest üles küll. Üldiselt võetakse võistluste jaoks selline tasasemal pinnal plats, tõmmatakse lindid maha ja ongi olemas.“

Janno jutustab, et vahel saab isegi murutraktoriga väiksemaid hüppeid tehtud ja rattad maast lahti. Kuna tehniliste võistlustingimuste järgi on amordid keelatud, raputab ja loputab murutraktor sõitjat päris kõvasti. Janno sõnul peab ikka natuke tugevamat füüsilist põhja ka all olema, sest pool tundi rajal võtab päris läbi.

Põhimõtteliselt tundub nagu murutraktoritega sõitmine meenutaks väiksel krossirajal ratastega taburetiga ringi kimamist – kuidas sõitjad üldse peal püsivad ega toolilt minema ei hüple? „Roolist hoiad kinni ja püüad natuke jalgade peal olla, kergitad tagumikku istmelt ja pead hakkama saama, turvavööd peale ei tohi panna. Eelmine aasta läksin natuke liiga hooga kurvi ja lasin valli külg ees, siis lendasin pealt ikka minema kah,“ jutustab sportlane ja märgib, et tegelikult võtab see omamoodi sport füüsiliselt tõesti päris läbi. „Eks ta nihukene pull asi on, aga päris kummuli pole õnneks kukkunud,“ muigab Janno ja lisab, et tegelikult on see päris lõbus hobi. „Eriti professionaalseks pole Eestis seda veel väga aetud, vaatad ümber garaaži ringi ja otsid mõned varuosad jälle, putitad veidi ja taas rajale.“

Talvel käis Janno Soomeski võistlemas, kuid 40 minutisest rallitamisest oli asi kaugel. Järvejääl tuli vaheldumisi kolmekesi võidu ajada tervelt 12 tundi. „Sõitsime ligikaudu 700 kilomeetrit selle ajaga murutraktoriga maha. Ja ilm oli jube! Kümme kraadi sooja, nii et olime terve see aeg läbimärjad,“ naerab Janno. Igaüks sõitis ligi poolteist tundi järjest kuni bensiinipaak vajas jälle täitmist ning siis vahetati ka juhti. Loodetavasti saab Janno enne maikuiseid Eesti-Soome murutraktorikrossi võistlusi oma masina unetute öödega taas võistlusvormi. Kel aga tekkis huvi selle omamoodi tehnikaspordi vastu, otsigu üles Murutraktorite liiga koduleht ning on oodatud meeskondadele konkurentsi pakkuma.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Vaba aega pole üldse! Aga leiutisi muudkui lisandub!

Kuldsete kätega Eesti meestel on läbi aegade rohkelt leidlikku nutikust olnud ning hoolimata igapäevasest ajapuudusest ehitatakse ikka oma kätega tarvilikke ja mõnikord oma lõbukski toredaid masinaid. Kuusalu vallas Valgejõe külas Rubo Lombi koduhoovis püüavad külaliste pilke kaks eriskummalist sõidukit, mis valminud otse koduses garaažis. Lugu ilmus ajakirja Maale! 2015 talvenumbris […]