Naised Jõgevatrefil: “Tsiklimees langes põlvili ja palus naiseks, ma isegi ei teadnud, kes ta oli!”

admin
Read Time:4 Minute, 10 Second

Ilmus Õhtulehes 30. juuli 2012

“Sõitsime seal kuuma päikese käes 20–40 kilomeetrit tunnis, nii et mul läks lõpuks Jõgevale jõudes ratas keema! Tõmbasin siis kohe kõnnitee peale ratast jahutama,” räägib esimest korda Jõgevatrefil koos tuhande mootorratturiga paraadil sõitnud naiste motoühenduse WIMA Estonia liige Gerli Ramler.

“Kui siit pühapäeval väravast välja saad, on selline tunne nagu oleks kaks nädalat puhkusel olnud – pole lehti lugenud, internetis käinud. Nii palju tuttavaid saab siin kokku! See on nagu puhkus siin!” toob WIMA Estonia (Women´s International Motorcycle Association) teine liige Marju Uusküla välja, miks alati Kuremaale Jõgevatrefile minna. Marju on Jõgevatrefil juba 12. korda. Esimest korda tuli ta tsiklistide kokkutulekule hoopiski rongiga. “Mul ei olnud tsiklit ega ühtki tuttavat, kes oleks tulemas olnud. Rongiga läksin Jõgevale, kuhu mulle järgi tuldi, sest olin siis esimest korda siin tööl. Koju minnes leidsin juba inimese, kel oli lisakiiver ja nõus mind tagaistmele võtma,” meenutab Marju oma esimest Jõgevatrefi aastal 2000. Järgmisel aastal sai ta autoga ning kolmandal aastal sõitis juba oma rattaga kohale.

Nädalavahetusel leidis aset aga juba XXI Jõgevatreff, mida külastas 1264 mootorratast ja 1860 inimest. “Mis seal salata, see tsikliüritus on ju ka kõige suurem, kus näeb väga palju erinevaid tsikliste,” ütleb naiste motoühenduse kolmas liige Maris Sarmulin. Ka WIMA Estonia teised liikmed on juba aastaid kokkutulekul käinud – Inge Leis kaheksa aastat, Maris Sarmulin ja Gerli Ramler neli. Gerli peab lugu Jõgevatrefi kontseptsioonist, et seal on järv ja rand, hotell ja ujula, telkimisala ja vana mõis. “Kõik see kokku on jumalast lahe!” rõõmustab Gerli Kuremaa järve 24kraadisest veest ujumast tulles, et treffil on palju võimalusi aja veetmiseks.

Orienteerusid rappa

Ühena toovad naised välja reedel toimunud motoorienteerumise. “Mõtlesime, et lähme. Elus esimest korda tsiklitega orienteeruma!” muigab Gerli. Siis nad tuvastasid, et kaardi legend on ju kilomeetrites, aga Marise tsikkel mõõdab maad miilides.

“Kleepisin kaardi siis paagi peale ja hakkasime minema. Kuna meil mõlemal Marisega olid paagid suhteliselt tühjad, pidime minema Jõgevale tankima ja siis avastasime, et me ei leia enam kohta, kust joonorienteerumist jätkata,” jutustab Gerli, kuidas nad siis ekslesid ja teetööde piirkonnas teerulliga samal sõidurajal sõitsid. “Ja seal oli valgusfoor ka, kus me siis poole tee peal avastasime, et ei, me oleme ikka valel teel ja siis ümber keerasime. Õnn, et teiste jaoks oli valgusfoor endiselt punane!” naerab Maris ja lisab, et asi lõppes sellega, et nad olid omadega rabas. “Sõna otseses mõttes rabas! Endla rabas!”

Kuna naised pidid trefile vabatahtlikule tööle jõudma, oli neil poole legendi pealt vaja tagasi Kuremaale jõuda. Olnud aga juba väga pikalt tõeliselt kehval kruusateel, helistasid nad korraldajale, et kiiremaks kohalejõudmiseks juhiseid saada. “Pärast 20 kilomeetrit väga halba kruusateed tuli meile metsaveo auto vastu, kellega koos me teele ära ei mahtunud, nii et pidime kraavi tõmbama!” jutustab Gerli. Siis tuli neile vastu sõiduauto, kelle käest naised küsisid, et kus siin asfaltteed võiks leiduda? “Nemad vastasid, et tuleb-tuleb, minge 20 kilomeetrit veel edasi,” vastas autojuht. “20 kilomeetrit veel! Ja siis me peaksime jõudma Koeru. Koeru! See on ju 40 kilomeetrit Jõgevalt!” jutustab Gerli, kuidas nad endid võssa orienteerusid, kuid lõpuks siiski enne tööaja algust tagasi Kuremaale jõudsid.

Kuivõrd suurt tähelepanu naised motokokkutulekul saavad, kus ju meessoost tsikliste ülekaalus? Naised naeravad, et ega jah, kokkutulekult leiab mehe küll, aga seda ju ainult selleks üheks nädalavahetuseks. Marjut on isegi ka naiseks palutud. Tagasihoidlikult ütleb ta, et ega see nüüd midagi erilist küll polnud. “Täiesti võõrad inimesed mu jaoks, langes põlvili ja palus naiseks, ma isegi ei teadnud, kes ta oli,” muigab Marju.

19päevase pojaga trefile

Maris räägiab oma säravast hetkest. “Tallinnast tulime kolmekesi, tankisime ja tanklas Soome mees lehvitab meile ja ütleb tere ja mõned sõnad veel eesti keeles, mis ta oskas. Rääkisime, et mis teed pidi minna – Tartu maantee on remondis ja lähme Piibe maanteed pidi. Ta sõitis meil sabas, käisime Jänedal söömas ja jõudsime siia,” jutustab Maris, kuidas soomlane kutsus, et tulgu tema telgi juurest pärast läbi. “Mõtlesime, et kutsub dringile. Läksime ja ta kinkis hoopis oma raamatu, mis räägib sellest, kuidas ta Soomest mootorrattaga käis ära Vladivostokis, 22 000 kilomeetrit ratastel,” oli Marise hämming suur taolise kingituse üle.

Gerli ütleb, et kuna nad on vabatahtlikena abiks ka Jõgevatreffi sisemajutust organiseerimas, on neil veel omakorda üritusel väga huvitav. “Humoorikaid asju on väravas pidevalt, iga päeva kohta saab keegi vähemalt ühe kohtamise,” naerab Gerli. Tihti on naiste sõnul just soomlased väga hea mäluga, kes alati uurivad nimepidi oma Eesti tuttavate kohta, kuidas kellelgi läheb. “Nii armas, nemad meid mäletavad nimepidi, aga meie ju küll kõiki ei mäleta enam,” naerab Gerli, et nende juurest käib ju meeletu hulk rahvast läbi.

Veel meenub talle, kuidas ta paar aastat tagasi sai tuttavaks inimestega, kes tema imestuseks polnud vaatamata mitmeaastasele kokkutulekul osalemisele kordagi oma jalga nelja päeva jooksul piiratud alast välja saanud. “Ei teadnud nad, et Kuremaal on kauplus, külaplats ja liivarannaga järv – sain siis tõeline ekskursioonijuht olla,” naerab Gerli.

Jõgevatreffile võib vabalt ka lastega tulla. “Kaks aastat tagasi käisin oma pojaga, kes oli 19 päeva vana, siis ta oli ka noorim osavõtja,” ütleb Marju. Aasta pärast see rekord aga juba löödi, sest noorim külastaja oli 17päevane.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Ootamatused tsiklireisil: "Piirivalvur küsis, kas kanepit pakud?"

“Piirivalveametnik küsis, kas mul on talle rohelist pakkuda. Ei olnud. Küsisin, et äkki tal endal on? Seepeale hõikas piirivalvur teise ametniku meie juurde ja seletas talle, et näe, mees tahab rohelist. Vana vastas kahetsevalt, et ei ole pakkuda – keegi polevat viimasel ajal vahele jäänud,” meenutab tsiklirändur Kurisookaru vestlust Horvaatia- […]