Naised külgvankriga krossirajale? Miks ka mitte!

admin
Read Time:5 Minute, 0 Second

Ilmus ajalehes AjaLeht mai numbris 2014

„No aga miks sa ei proovi? Võiksid ju ikka daamide klassi võistlema minna – proovi ikka ära!“ olen pidanud pidevalt kuulama väljendeid juba eelmise aasta suvest peale. Olles ise igapäevaselt motokrossimaailmaga seotud, käisid need vihjed meesterahvaste poolt selle pihta, et nende meelest peaksin ma istuma külgvankri sadulasse ja krossi sõitma hakkama! „Milline absurd!“ mõtlesin pidevalt kuniks leidsingi end sadulast!

Taaskord on üks vihmane ja tuuline aprilli alguse pühapäev, kui toimetame oma mittetulundusühinguga Star Racing Aravete krossirajal. Kohale veereb üks roheline buss, mil järelkärus külgvanker. Oma tavapärast treeningut on tulnud tegema Raasiku valla krossipundist „Mallavere mõnusad“  Tõnu Suurkuusk (54), kel „korvipoisiks“ kasutütar Diana Pruks (27) – nemad alustasid koos võistlemisega möödunud hooajal. Kui motosportlased on ühe treeningsõidu lõpetanud, veereb jutt Eestimaal väga populaarseks saanud motoklubi Korvikunnid karikasarjale ja seal olevale daamide külgvankri klassile. Miskipärast leiavad raja ääres olevad mehed, et peaksime koos Dianaga sõitu proovima ning eneselegi märkamatult olen leppinud asjaosalistega kokku, et teeme siis ära! Järgmisel pühapäeval võtan varustuse kaasa ja proovime!

Kõhus möllab hull hirm!

Antud lubadus hakkab end teravamalt meelde tuletama nädal hiljem laupäeval, kui põue poeb vastikult jube hirm. Maanteel mootorrattaga sõitmist alustasin aastal 2007. Tänavu talvel sai muretsetud kergem enduroratas, millega olen nüüdseks neli korda korralikku trenni püüdnud  krossirajal teha. Tsiklisõit pole mulle ju võõras, aga miks see vastik hirm nii põue poeb? Pühapäeva hommikuks käed värisevad, süda on paha ja kõht lahti. „Ma pigem hüppaks praegu korra veel benjit kui selle külgvankri selga istun!“ teatan elukaaslasele. Taaskord on väljas vinge tuul ja vastik vihm – nuputan peas süsteeme välja, kuidas küll kõrvale viilida. „Panen kleidi selga, kingad jalga, võõpan huuled punaseks ja teatan ülinaiselikul toonil, et mina ei kavatsegi selliste jaburustega tegeleda!“ mõtlen endamisi, et milleks küll, kuid seiklusjanu, hinges karjuv motopisik ja uudishimu saavad must ikka võitu. Krossiraja poole sõites hirm suisa halvab mind! Ma tõesti ei mõista, miks see mu jaoks nii hirmutav on! Pelgan külgvankriga sõitmise füüsikat, krossiraja mäkketõuse ja allatulekuid, jubedate liiva-kruusaseguste soontega kurve ja isegi iga väiksemat kivi, mis seal maas leiduda võib!

Õnneks on Tõnu ja Diana väga positiivsed ja toetavad. Dianal muidugi silm kogu aeg särab ja naeratus on näol, kui saab vähegi külgkorvis olla. „Siiamaani on kõik mulle öelnud, et ma olen hull peast! Et ma leidsin kõige nõmedama ja mustema ala üldse! Aga mulle meeldib, sest igapäevaselt pean ma tööl vähemalt seitsme hobusega ratsutama, siis ma juhtida enam ei tahaks, tahan vahel ka kaasreisija olla,“ jutustab Diana, kes töötab argipäeviti Kehra lähedal Lilli külas Toominga tallides ratsutajana. Naine selgitab, et korvisõidu juures pole tal seda pinget, mis tööga seotud võistlustel, et ta peab olema esimene ja vahelduseks on teistsugune seltskond väga tore. „Krossimaailmas elavad kõik ikka hingest sulle kaasa,“ ütleb Diana.

Tõnu räägib kõrvalt, kuidas Diana ema küsis tütrelt, kas tal sellest ratsutamisest veel väheks jääb? „Diana vastas, et ratsutamine on töö, aga hobi peab ju ka olema,“ naerab Tõnu.

Kapriisne mootor nõuab oskusi

Saanud Diana särasilmsusest innustust juurde istungi sadulasse ja palun Tõnul veidi teooriat selgitada. „Kurvi võttes kallutad ennast üle sadula ühele ja teisele poole, hüppesse minnes tõused ikka tsikli peale püsti ja kohalt minnes anna ikka gaasi, muidu sureb välja,“ juhendab Tõnu ja lööb tsikli käima. Istumise all müriseb BSU raami peal MTH üsna närviline kahetaktiline 700 kuubikuline mootor, mis nõuab väga oskuslikku käsitlemist. „Kui sa selle mootoriga hakkama saad, suudad sa kõigega sõita!“ lohutab elukaaslane.

„Pane rohkem gaasi ja libista siduriga! Mängi rohkem gaasiga ka!“ kuulen aina õpetussõnu, kui püüan korduvalt ja korduvalt Aravete krossiraja suurel parkimisplatsil külgvankriga kohalt võtta. Kohe kuidagi ei taha õnnestuda ja jälle peavad mehed kohale jooksma, et naistele ratas käima lüüa, sest mina ei oska ega jaksa. Lõpuks hakkan natukene aimama, missugust käitumist gaasi ja siduriga kapriisne MTH minult ootab ja võtame Dianaga kohalt. Püüame parklas ulmeliselt suuri kaheksaid teha ja see kurvi võtmine on ikka paras omaette ooper! Nägu kisub naerule, sest selle naljaka riistapuuga sõitmine on tegelikkuses äraütlemata vahva!

„Tuleb ju välja küll! Sõiduasendid on ju täitsa õiged!“ kiidavad mehed meid. Teeme väikse pausi, et pärast parklaharjutusi ka päris krossirajale suunduda. Teise sõidu alguses piinab meid jälle sama jama – kapriisse MTH-ga on keeruline kohalt võtta. Mängid muudkui gaasiga, aga niipea, kui valel hetkel käigu sisse paned, sureb see aparaat välja. Püüan saada pihta, et lööksin käigu sisse siis kui pöörded kõrgemal ja sidurit libistades kohalt minema saada. Rajale keerates ja rajal olles saavad mehed muidugi veel korduvalt ja korduvalt joosta kohale, et tsikkel käima lüüa.

Asjatu hirm asendus rõõmuga

„Pagan! See on isegi ägedam kui soolorattaga siin rajal sõita!“ rõõmustan kui Dianaga esimestest kahest tõusust üles oleme saanud ja lauget kurvi võtame. Tunnen, kuidas külgkorvi sõidus hulga kogenuma Diana oskuslik kallutamine meid kurvist läbi aitab ja rühime lustlikult kolmandast tõusust üles, millele järgneb väga järsk allatulek. Jõudnud väga pikka ja laugesse tõusujoones liivakurvi pelgan suurte soonte vahel piisavalt gaasi peale keerata ja vajume välja surnud mootoriga raja vasakusse äärde. „Mis sa sellest jalast maha panid?“ naerab kohale jooksnud elukaaslane seepeale, et külgkorvil nagu soologi puhul panin kohe vasaku jala maha, et see ümber ei läheks.

Pärast mitmendat ringi hakkab ka Diana mulle juba kurvides kõrvalt hõikama: „Pane gaasi! Gaasi juurde!“ Mõned kurvid saame sujuvalt läbi, keerulisemas kohas suudan ratta jälle välja suretada. Kohati on sõites tunne justkui sõidaks soologa, mis on tugevamini maa küljes kinni, sest otse vaadates ei näe sa silmanurgast grammigi, et paremal käel on korv ja selles inimene.

Naasnud ringidelt taas puhkepausile on nahk hoolimata kõledast ja jahedast ilmast märg. Tunnistan Dianale, et pabistasin enne sõitu ikka hirmsasti, aga tegelikkuses polnud see üldse nii hirmus kui ma ette kujutasin! Silmade särades leian, et korvisõit on vaat et isegi ägedam kui soologa üksinda raja peal ukerdada, isegi kuidagi kindlam tunne on korviga kui soologa ja väga huvitav, sest siin oleneb kõik kahe inimese koostööst. Olen väga elevil ja õnnelik, et proovisime, sest see kogemus andis ühe väga suure doosi õnnehormoone pikaks ajaks. Ja kui nüüd natukene harjutada, gaasi ja siduriga sõbraks saada, võiks ehk isegi mõelda selle peale, et Korvikunnide karikasarjas mõni etapp kaasa sõita.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Töösipelgas, kes sai saha ette ja roomikud alla

Ilmus ajakirjas Maale! 2014 Kui me Järvamaale Imavere külla Keskvälja talu õuele jõuame, tervitab meid uhkes garaažis üks kummaline tööloom. Eesti keeli on ta sipelgas, kuid kõik tunnevad teda veomotorollerina Muravei. Peremees Andrus Üts on aga sellele töösipelgale pannud alla uhked roomikud ja ette veel uhkema lumesaha, nii et enam […]