0
0
“Võimas tunne oli stardis! Kui juba seal olid, polnud mingit hirmu. Ümberringi oli kari kiireid mehi ja ainus mõte oli, et saaks elusalt minema!” naerab Ulvi Valde, kes osales laupäeval Ida-Virumaal Maidlas punnvõrride viietunnisel kestussõidul “Maidla VolbriVõrr”. Neljaliikmeline naiskond Paide Mesimummid oli siiani motovõistlustel vaid pealtvaataja.
“Kui juba ühe ringi ära sõitsime, õppisin juba teiste järel sõitma, siis polnud enam midagi hullu! Aga enne sõitu süda ikka tagus põmm-põmm-põmm täiega kiiresti!” naerab Ulvi (47). Sõit kulges mööda 1,2kilomeetrist ringi, kuhu jagus künklikku heinamaad, mulla ja kividega kaetud maastikku, veidi asfalti, mõni hüppekas ja üks mäkketõus. Võistkonna teisele liikmele Külli Adamsonile (46) esialgu võrrisõit väga meeltmööda polnud, aga iga korraga hakkas see talle üha enam meeldima. “Rada oli jube! Vahepeal karjusin kiivris teiste sõitjate peale, ” teatab ta väsinult, kuid rõõmsalt. “Rada oli üsna raske, just need suured kivid vahepeal. Laveerid mööda nendest. Põllupealsel teel oli väga mõnus, sai kiiruse üsna suureks,” kirjeldab Ulvi.
Miks nad peavad mulle ette ronima?
Kolmas naiskonnaliige Heidy Makotkina (32) tundis end võrri seljas ring ringilt üha enam kodusemalt. Punnvõrride võidusõitjate näoilmeid jagus seinast seina: kes oli hirmtõsine ja keskendunud, kel nägu nalja täis. Heidyt võiks iseloomustada kui kõige laiema naeratusega võistlejat, kelle munakoorekiivri alt ei kadunud lai naeratus viie tunni jooksul kordagi!
Ulvi teatab, et rajal käis hullumeelne trügimine. “Trügisid, ja mitte vähe! Naglalt sõidavad mööda! Miks nad peavad mulle ette ronima? Ei tea, miks nad oma trajektoori pidi mööda ei või minna? Keerab ette ja mina pean hoogu pidurdama, sõitku siis kõrval!” kirjeldab Ulvi, kuidas peaaegu 40 võrriga koos kurvi võtta oli.
Võrr ja naised pidasid vastu!
Külli, kelle elukaaslane Mati on juba aastaid võrriga võidu kimanud, ütleb, et kui ta poleks ise sõitnud, oleks ta lihtsalt raja ääres vahtinud. “Aga raja ääres on ju palju kehvem! Kui ise sõidad, tunned, mida võistlejad tunnevad,” sai Külli oma mehega seekord samastuda. Hämmastav on see, et Mati ehitatud punane punnvõrr pidas terve selle aja laitmatult vastu.
Neljas naiskonna liige oli aga siinkirjutaja ise. Kordamööda sõites suutsime kokkuvõttes oma naiskonnaga 114 ringi teha (võitjal 135 ringi), millega jäime 33 standardklassi võistkonna seas 12. ja 13. kohta jagama. Lisaks napsasid Paide Mesimummid ära naiste eriauhinna ja kostüümiauhinna. Meesvõistlejate sõnul olime neile vägagi tublid konkurendid ja korraldaja kiitis meie naiskonda väga stabiilse sõidustiili eest. Rajal tuhiseda ja endast kõike anda ning tunda võistlushasarti on tõesti võimas tunne, mida võib julgelt teistelegi naistele soovitada.
Maidla kroonimata võrrikuningas sai kingituseks võrri
Samal üritusel aasta tagasi sai saate “Võsareporter” kaudu veidi kuulsust Maidla kohalik võrrimees Arne Normak, kes kuulutati välja kui Maidla kroonimata võrrikuningas. Tänavugi ei jätnud härra Normak suurüritusele tulemata. “Kerge ringi teen. Ei tea, kas viit tundi päris vastu peabki,” märkis mees enne kestussõidu algust.
Aga tore kastiga võrr oli tal juba timmitud. Kahjuks jäi tagarattalaager vahetamata, sest reedel polnud kaupmehel tarvilikku juppi kohe poest anda. “Olen metsateedel tublisti trenni ka teinud,” teatas härra Normak. Toredas puitkastis pakiraami kohal on aku, kust annab esitulele voolu, puukaigas juhuks, kui tarvis parkida, saab võrri sellele toetuma panna ning kanister bensiini-õliseguga, kus peal markeriga kirjas õige segu. Lenksudel on tohutu palju pikki juhtmeid, mis Normakul veel lüliti ja tagatulega ühendamata.
Enne võidusõidu algust kingiti talle uus kiiver ja võrr, aga rajale läks mees oma vana võrriga. Vahepeal tegi tiiru uuegagi, kuid viis tundi kulges tema jaoks kord rajal, siis jälle suurema osa ajast võrri putitades.
