0
0
„See tunne, et sa oled oma mõtte realiseerinud, seda testinud ja tõdenud, et polegi nii rumal idee, on jube hea tunne,“ räägib Liivi Ermas, et on vahva, kui miskit, mis keerles mõttena peas, on nüüd saanud materiaalselt käega katsutavaks reaalsuseks. Neli aastat tagasi leiutas ta autoga sõitmisel saapa kaitsmiseks jalanõu kannaosa kaitse ning saab pärast aastaid formaalsuste tagaajamisi patendiametilt ka kasuliku mudeli patendi tunnistuse.
Ilmus ajakirjas Maale! 2014 suvenumbris
Oma leiutise saaga algust mäletab Laitses elav Liivi (41) täpselt ja väga hästi. „See oli aasta 2010 ilus jaanuari hommik. Sõitsin autoga tööle ja tuju oli hea, vist oli isegi esmaspäeva hommik ja olin jõudnud maalt linna esimeste ristmikeni,“ meenutab Liivi seda üliolulist hetke, mil tema teadvusse jõudis idee leiutisest. „Olin foori taga ja päike siras nii ilusti, uued saapad olid jalas ja mõtlesin, et varsti nendest saabastest pole midagi alles, kui ma muudkui sidurdama ja pidurdama ja gaasitama pean!“ jutustab Liivi, et sel hetkel tuli ta mõttele, kuidas vältida autosõidul jalanõu kannaosa kulumist.
„Ja esimene, mis mul pähe tuli, oli see, et peaks saapale midagi kaitseks ümber panema, siduda kasvõi mingi rätik jala ümber!“ muigab Liivi. Tööpäev läks nagu läks, mõte jahtus, kuid koju jõudes hakkas see idee uuesti kummitama. Liivi meenutab, kuidas ta siis kodus oma perele suure etenduse korraldas. „Improviseerisin kohe selle asjanduse, mis võiks kasulik olla ja saabast säästa. Järgmisel päeval tegin valmis esimesed prototüübid,“ räägib Liivi.
Kolleegidki kiitsid mõtte heaks
Nüüd oli aeg korralik etendus selle leiutise vajalikkusest anda ka juba töö juures oma osakonna inimestele. „Panin ukse kinni ja palusin kõigil istuda, et teatada, et ma olen nüüd leiutaja ja leiutasin vot sellise asja!“ muigab Liivi, kuidas ta siis töökaaslastele oma nalja tegi. Kolleegid arvasid aga, et ega see nüüd nii väga naljakas polegi, vaid soovitasid tal leiutist edasi arendada, sest asjal oli jumet. „Tundsin, et olen maailma naba ja avastanud midagi, mida pole üldse maailmas olnudki!“ naerab Liivi.
Pidanud patendiametiga esimesi kirjavahetusi, selgus aga, et sarnaseid asju on ennegi leiutatud. „Googeldades ma muidugi neid asju ei leidnud!“ Neli aastat leiutise täpsustamist ja pärast patendiameti ekspertiisi selgus siiski, et Liivi jalanõu kannaosa kaitsel on oma unikaalsus ja selle saab kanda kasuliku mudeli registrisse. „Enam ei ole nii, et keegi nüüd hakkab Kadaka turul sarnast asja müüma ning pistab müügitulu oma taskusse,“ naerab Liivi. Esialgsed prototüübid näevad reaaluses väga konkreetsed välja: kangast või nahast lai riba, mille saab kummi või paela abil ümber pahkluu siduda. Kaitsev kannaosa jääb autoga sõites kenasti kanna ääre alla säästes nii saabast või kinga mati peal hõõrdumisest. Kui Liivi ise on oma leiutist kasutanud, veendus ta selleski, et kui see unustada jalanõu külge, on ta nagu aksessuaar, seega sobib ka mitte autoga sõitjatele. „Võidki panna aksessuaarina mõlema jalanõu külge ja suvel on ta heaks abimeheks ka plätuga sõitjatele – kannad jäävad puhtaks,“ ütleb Liivi.
Peen formaalsus väsitas
Et leitusit patendeerida, on Liivi sõnul tingimusteks, et see peab olema uus asi, omama leiutustaset, olema tööstuslikult kasutatav ehk siis inimene tahaks sellega ka äri teha, tuleb hinnata nõudluse taset ja teha hulga jooniseid. Liivi lappab peab kümne sentimeetri paksust kausta, kus kõik kirjavahetused patendiametiga, dokumentatsioon, visandid eraldi kiletaskutes arhiveeritud on.
„Tavaliselt ei ole mingit materjali kokku panna minu jaoks probleem, aga leiutise kohta materjali kokku panemisega jäin ma kimpu ja olin kohati suisa alla andmas, aga lõpuks kuskilt siis ikkagi see jaks tuli,“ kirjeldab Liivi protsesside keerukust. „Alguses joonistasin ja saatsin pilte patendiametile, siis olin mitu aastat kirjavahetuses – lõpuks see usk muudkui kahanes ja kahanes,“ oligi Liivil jaks kohati pikaleveninud asjaajamisest hääbunud ja peas valdasid loobumismõtted. Riigilõivegi tuli kokku tasuda ligi 200 euro eest. Nüüd on rõõm aga suur ja peas on mõtted juba äriplaani kirjutamisest ning unistus paarikümne aasta tagusest helgest pensionipõlvest.
„Tead, ma igaks juhuks – kujutad ette, see on minu jaoks ka selline nii eriline asi – käisin ikkagi veel korra patendiametis. Võtsin oma kollase paberikese kaasa ja küsisin veel korra üle, kas mu leiutis ongi nüüd patendeeritud?“ ei suuda Liivi isegi seda tänini uskuda. „Neli aastat tegelesin sellega ja tundus, et see lõppakord, kus patendiameti paberil seisab veel minu sünnikuupäev ja et see ongi nüüd otsus – pani mind mõtlema, et äkki ma saan millestki valesti aru – see ei ole võimalik!“ seletab õnnejoovastuses Liivi, mis pani teda igaks juhuks veel patendiametist asju üle küsima.
Naine kahtles pikalt, kas tõepoolest ongi kauaoodatud lõplik otsus käes või tuleb veel äkki midagi taas juurde täiendada. Sügiskuudel laekub ka korrektne tunnistus patendiametilt.
Liivi räägib, et iseenda jaoks oli ta oma leiutise nii selgeks mõelnud – misasi see on, kuhu ta kõlbab, mis eesmärgil, mis on funktsioon ja unikaalsus. „Sellest peaks ju nagu piisama? Aga tead, kui esimesed kirjavahetused patendiametiga tekkisid, siis sain aru, et oot, see vist nii lihtne ikkagi pole! Osadest formaalsustest, millest kinni tuli pidada, ei saanud ma esiti arugi! Sõnastused ja kõik muu!“ kirjeldab Liivi protsesse leiutise patendeerimisel. Alles hiljem mõistis ta, miks on patendiameti kodulehel patendivolinike nimed. Esiti arvas ta, et need volinikud teenivad lihtsalt lisaraha ja pakuvad teenust, et aidata inimestel asju õigesti kirja panna. „Mõtlesin, et mis mõttes? Ma olen ju kirjaoskaja inimene ja oskan ennast väljendada, milles on probleem? Hakka aga lihtsalt tegema! Aga kui ma teist korda seda teed peaks kõndima, siis tasub ikka volinik appi võtta, et säästa enda närve, sest tema aitab seda spetsiifilist ettenähtud sõnastust ja vormi kirja panna,“ kirjeldab Liivi. Tema leiutis nimega jalanõu kannaosa kaitse sai patendeeritud kui kasulik mudel.
Armastab luua ja kunsti teha
Liivi ütleb, et nende perekonnas on tegelikult kõige suurem uute asjade väljamõtleja tema isa. „Ta on tehnikamees ja kui kellelgi lähikonnas autol või traktoril midagi tuksi läheb, pöördutakse ikka tema poole, sest ta tõesti võib peedist pesumasinale trumli teha,“ naerab Liivi. Lisaks leiutamisele meeldib Liivile ka loomingulise tööga tegeleda. Laua peale ilmub kingitusena kaunilt pakendatud Itaalia klaasist Liivi enda tehtud kaelaehe. „Internetist tellin vajalikud tarvikud ja teen kodus sellest klaasist ehteid. Ma ei leiuta, aga ma loon midagi täiesti uut ja see on põnev!“ lausub Liivi, kes on korduvalt proovinud erinevaid kunste minna õppima, kuid ei saanud koolidesse sisse. Tänapäeval on tema igapäevatööks turundusvaldkond.
Et nüüd elus edasi minna, tahab Liivi esmalt valmis kirjutada äriplaani ja siis leida tore käsitöötsunft, kellega eluvaated klapiksid ja kes tema leiutist tootma hakkaks. Väike salasoov on isegi sellel aastal veel turule jõuda.
