Perekond Elmikute julge ettevõtmine: 22 aastat vana autoga perega Türki, noorim reisisell vaid kaheksakuune

admin
Read Time:10 Minute, 0 Second

Kord tänavu aasta jaanuaris sõitis perekond Elmik autoga Tartust koju Lääne-Virumaale Pikeverre ning jutu jätkuks meenutas pereisa Erko Elmik oma kunagist puhkusereisi Türki. Tema abikaasa Sigrid Elmik küsis seepeale, kas sinna ka autoga minna saaks? Nii sündis mõte, et aga mindagum siis! Endil varasemalt pikim autoreis oli olnud vaid Lätti, seega ootas ees täielik tundmatus.

Ilmus AjaLehe reisirubriigis 2018 septembris

Algasid ettevalmistustööd. Erko luges internetifoorumitest teiste inimeste kogemusi, aga Türgis autoga käimisest leidus vähe infot. “Mõtlesin, et millega minna? Sai soodsalt ostetud 1996. aasta Volkswagen Vento, mille võtsin algosadeks ja panin seejärel uuesti kokku. Mulle ei meeldi lihtsad asjad,” sõnas Erko, kes on ise automehhaanik. Ventol on kapoti all 1,9 liitrine ilma turbota diiselmootor, mil 47 kilovatti. “See auto kulgeb, väga hästi edasi ei liigu, aga siiski kulgeb,” muigas ta. Pereisa vahetas välja kõikvõimalikud kuluosad, tegi hooldustööd ja kontrollis mootori üle. Kuna autos pole just ülemäära ruumi, aga pere suur, muretsesid nad järelturult soodsalt katuseboksi, kuhu tarvilik kraam paigutada.

Seejärel tuli kõigile muretseda passid, sest Türki ID-kaardiga ei pääse. Edasi panid nad abikaasa Sigridiga paika marsruudi ja majutused ning 20. aprillil nende seiklus algas. Reisisellidena kaasas veel nende kolm poega: 9-aastane Kaarel, 7-aastane Riko ja 8-kuune Raho. “Võtsin eesmärgiks sõita 1000 kilomeetrit päevas – ei tapa ära, aga on ka piisavalt sõita,” sõnas Erko. Sihtkohta Alanyasse Türgis oli veidi üle 4000 kilomeetri. Esimene peatus oli Varssavis. Sealse motellitoa broneeris Erko juba kodus  ära, aga igaks juhuks vaatas üle, kas ka enne Varssavit leidub kohta, kuhu ööbima jääda, kui päevast sõidueesmärki täita ei õnnestu.

Esimesed sõidupäevad olid pisipojale rasked

Esimese päeva eesmärk sai perel täidetud. Hommikul kell kuus startisid nad Lääne-Virumaalt Pikevere külast. “Esimene päev oli kõige keerulisem just kõige pisema tõttu, sest tema ei olnud nii pika sõiduga harjunud,” sõnas pereisa. Sigrid lisas, et meeletult palav hakkas, mistõttu sai palju peatusi tehtud. “Esimene päev meil natukene lonkas ja me ei saanud veel rütmi paika. Lisaks olid Poolas kiirteede remondid ja teekond venis. Laps kippus nutma ja sina istud viimased poolteist tundi kohapeal ja GPS ütleb, et sihtkohani on veel 20 minuti tee. Oli reede õhtu ja tuli koos rekkadega 40 kilomeetrise tunnikiirusega venida, sest möödasõiduvõimalused puudusid,” kirjeldas Erko. Väga väsinutena jõuti vastu ööd poole üheteistkümne paiku motelli – ruttu pesema, paar ampsu ja magama, et järgmisel päeval kell kuus taas sõitma hakata.

Teise sõidupäeva eesmärk oli jõuda välja Serbiasse. Sinna oli broneeritud korter, kus olemas pesumasin, et riided pessu visata. “Otsisime alati majutusi, kus ka pesumasin, et riideid pesta, et mitte liiga palju asju reisile kaasa vedada,” sõnas pereisa. Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja õhtul kella kümneks jõutigi Serbiasse välja. Söömine, pesemine, riiete pesemine ja hommikul kell kuus tuli startida kolmandale sõidupäevale. “Jätsime võtmed omanikule postkasti ja alustasime taas päeva. Nüüd nägime juba poiste nägudest ka ära, millal täpsemalt peame peatusi tegema. Poolast alates on väga hästi organiseeritud teeäärsed kohad, kus peatuda. Poisid ootasid iga tanklat, sest tihti oli suurte tanklate ja rekkade peatuspaigas ka mänguväljakud,” meenutas Erko. Nii kui poisid autost välja said, pandi mänguplatsi poole jooksu. “Tanklates tankisime, võtsime näkse ja midagi süüa, sirutasime ja sõitsime jälle edasi. Tegime päevas kolm-neli pikemat pausi, kus sõime ja vastavalt vajadusele lühemaid pause, kus sirutada ja vetsus käia,” rääkis pereisa.

Kõige pisem reisisell oli vaid kaheksakuune, aga ema sõnul oli sel hetkel temaga lihtne, sest poja oli rinnapiimatoidul ning ei pidanud pudelitega mässama. Sigridi sõnul oli kohati aga pisikesega jälle keerukam, sest suuremad said endid oma istmetel liigutada, aga tema pidi turvahällis olema. “Lõpuks saime režiimi paika, mis vahedega pause teha, et sõit lapsele liialt koormavaks ei muutuks,” kirjeldas Sigrid. Kui suuremad poisid leidsid pauside ajal ise tegevust, siis pisemale oli meelelahutuseks kiirteel sõitvate autode jälgimine või pikema pausi ajal murul tekil sirutamine ja võimlemine. Suurematele poistele oli autosse pandud meelelahutuseks DVD-mängija, kust nad filme vaatasid, et sõidutüdimust leevendada.

Türgi piiril kulus tunde volituse puudumise tõttu

Kolmanda päeva eesmärk oli jõuda Türki Istanbuli. “Jõudsime Türgi piirini ja seal ootasid meid väikesed seiklused,” alustas Erko. Ta jutustas, et tabloodel oli kirjas, et mitte grammigi ei tohi süüa kaasas olla, kuid neil oli terve pagasiruum toitu täis varutud. “Suitsuvorstid ja singid, ikka meeletult oli meil süüa kaasas,” meenutas ta. Erko lisas naljatades, et juhul kui neid poleks selle kraamiga sisse lastud, oleks ta maha istunud ja öelnud, et enne tema ära ei lähe kui kogu vorstikraam on söödud. Siinkohal võib juba etteruttavalt öelda, et kogu toidukraam ei pakkunud lõpuks ühelegi ametnikule huvi.

Türgi piiripunktis kontrolliti esmalt isikuline koosseis ära. Probleemi  polnud. Seejärel kontrolliti auto dokumente. “Olin unustanud ühe pisiasja. Auto oli mu naise õe nimel ja mul polnud volitust ja öeldi, et see on väga suur probleem,” lausus Erko. Ta küsis, et mis nüüd siis saab – kas tuleb sõita 3000 kilomeetrit volituse järele? “Öeldi, et tagasi ka enam ei saa, sest templid on juba passis sees.” Seejärel suunati ta ühe ametniku juurde, kes uuris, kas naise õega kontakti saab ja las see saadab meili teel volituse. “Ootasime, aga meie riigist email Türki ei jõua kohale, sest mingid filtrid on vahel. Meid pandi ühte putkasse raudtoolide peale istuma. Ootasime kirja, mida ei tulnud,” kirjeldas Erko. Sigrid lisas, et tegelikult oldi sõbralikud, sest nende meelest oli õues külm ja kardeti, et lapsed saavad külma. “Toodi vett ja šokolaadi,” märkis Sigrid. Erkol plahvatas, et las naise õde saadab siis tema emailile selle volituse – äkki jõuab kohale. “Naise õde saatis emailile lihtkirjana eesti keeles, et mina volitan Erko Elmikut kasutama sõidukit registreerimisnumbriga see ja see. Mitte midagi enamat! Näitasin telefonist ametnikule kirja ja see palus mul selle inglise keelde tõlkida. Lugesin ette ja öeldi, no selge – vormistame paberi ära ja ongi kõik! Oleks ma seda teadnud, oleks võinud ükspuha mida sinna telefoniekraanile eesti keeles trükkida!” naeris Erko tagantjärele. Kusjuures katuseboksi ei kontrollitud mitte kunagi üheski piiripunktis.

Kuna piiripunktis kulus mitu tundi, jäi Istanbul tol sõidupäeval kättesaamatuks. “Jõudsime üle piiri, poisid juba nagunii olid autosse magama jäänud, siis keerasime esimesse tanklasse ja jäimegi kõik autosse tukkuma.” Kõige pisem ronis ema sülle etteistmele, isa tukkus rooli taga ja lasi seljatoe alla ning kaks suuremat poissi keerasid tagumisele istmele endid kerra.

Türgis ei saanud nad ka teemaksusüsteemidele pihta. “Tõkkepuu on ees, pead sealt läbi sõitma, aga nii kui läbi sõitsin, hakkasid kollased tuled vilkuma ja pasunad karjuma. Teised lähevad läbi, tuli läheb roheliseks ja midagi ei karju. Mina lähen, kukuvad pasunad uugama ja aru ei saa, mis toimub. Vahet ei ole, olen loll eestlane ja sõitsin edasi. Kahe minuti pärast tulid selja tagant vilkurid, panin suuna sisse ja tõmbasin tee äärde, aga need sõitsid mööda,” jutustas Erko. Hirm oli ikkagi sees ja järgmises putkas leidis ta vähemalt kohaliku, kelle käest aru pärida. “Inglise keelt ta ei osanud, aga käte ja jalgade liigutamisest sain kuidagi aru, et muudkui mine ja sõida. Mitte keegi ei küsinudki mitte mingit raha kui ainult Istanbuli linna servas. Küsisin veel tanklates ka üle ja kõik ütlesid, et lihtsalt sõida,” muigas Erko.

Türgis nautisid kohalike sõbralikkust ja ausust

Neljanda päeva õhtuks suutiski Erko oma perekonna sihtkohta Alanyasse välja sõidutada. Kilometraažiks tuli 1200 kilomeetrit. “Liiklusmärgid olid küll kohati vist seetõttu pandud, et märgipaigaldajatel oleks tööd. Lõunamaades tuleb lihtsalt kohalikke jälgida ja nendega sarnaselt kaasa sõita,” nentis Erko. Ühes kohas nägid nad, kuidas kraanaga kuristikust autot välja tõmmati. “Aga autojuht ise tuli jooksuga alt mööda mäekülge üles ja temaga oli kõik korras,” imestas Sigrid.

Alanyasse jõudes ei suutnud nad esialgu juba kodus nädalaks broneeritud korterit leida. “Esmalt ei leidnud me seda kohta üles, sest linnas on erinevad linnaosanimed, tänavatel on numbrid, aga ühtki numbrit sa ei näe ja me ei leidnud korterit. Küsisin kohalikelt abi, näitasin väljaprinditud broneeringut ja juhtumisi tundis see kohalik korteriomanikku ja helistas talle ning kutsus kohale,” jutustas Erko. Omanik näitas talle koha ette. Naine ja lapsed jäid autosse ootama, aga Erko ei osanud enam ise auto juurde tagasi minna, nii et majutaja sai teda senikaua ringi sõidutada kuni nad Erko pere üles leidsid. Neljatoaline, kus igas toas oma rõdu, kõigi mugavustega kena 145 ruutmeetrine korter maksis kuueks ööks tervele perele vaid 150 eurot. Esimene puhkusepäev möödus neil sõiduväsimust välja puhates. “Olime nagu kari põrsaid, kes pessu said. Autos magamine andis tunda, sest higistasime ja igal pool oli palju tolmu,” lausus Erko.

Seejärel tuli ajada korda korteri eest maksmine, mis oli taas omaette protseduur. Pereisa selgitas, et seda tuli minna tegema panka telleri ette. “Neil oli uus seadus tulnud, nii et pangas tuleb ette näidata broneering, mitu ööd seal oled ja teller kinnitab oma allkirjaga raha üle andmist. Et riik saaks ka oma maksud kätte, aga eks seal telleri ees näidatakse ühte summat, sest meiegi maksime omanikule hiljem otse juurde koristustasud,” seletas Erko. Nende elamine oli linnas sees kohalike piirkonnas, mis oli üheks eesmärgiks, et tunnetada rohkem ka kohalikku elu. “Kui lõpuks mere äärde jõudsime, oli meri nii soe. Kui natukene liiva peal seisid, hakkas jalgadel hästi kuum! Läksime kohe jooksuga vette,” meenutas oma esimest smaragdrohelist Vahemere kogemust perepoeg Kaarel.

Vanemate sõnul seltsisid nende lapsed kohalike lastega väga hästi ja keelebarjäär polnud mingiks takistuseks. “Meie viiekordsest kortermajast leidsid nad ka omale sõbrad, kellega aktiivselt suheldi, mängiti ja naerdi ning üheskoos maja hoovis aega veedeti,” sõnas pereisa. Kuritegevust nad seal ei tunnetanud, vaid just vastupidi, kohalikud olid nende sõnul väga sõbralikud ja valmis kasvõi oma viimased püksid jalast andma. “Nad on väga ausad ja sõbralikud. Õhtul, kui poed pandi kinni, kaeti kaup lihtsalt katetega ja midagi ära ei korjatud, nii et kõik jäi tänavale,” lisas Sigrid. Erko sõnul on karistus varguse eest väga julm, nii et keegi ei kipugi teiste tagant midagi võtma. “Meie pisipoeg Raho meeldis hirmsasti kõigile. Kõik tahtsid teda musitada ja paitada, blond poiss tekitas uudishimu,” rääkis Erko. Sigrid ütles, et poetädigi  andis Rahole tasuta šokolaadi. Lisaks öeldi Erkole väga tihti, et tal on väga kena perekond, ilusad lapsed ja kena naine.

Korteriomanik näitas neile ka parimad kohalikud poed ette, kus hinnavahe turismipiirkonnaga oli kohati mitmekordne. “See on üks põhjus, miks tasub minna, sest iga päev värsket kohalikku puuvilja süüa on ikka mõnus,” lausus Erko. Seal nad tõdesid ka fakti, et kui järgmine kord minna, polegi mõtet riideid nii palju kaasa vedada, vaid osta kohalikust poest uued. “Seal on asjad ikka nii odavad, et uskumatu!” imestas perekond.

Auto pidas kenasti vastu ja juba on uus plaan silme ees

Oma esimesel pikal välisreisil võtsidki nad reisi sihtkohas aja maha – lihtsalt puhkasid, jalutasid ja olid niisama. Ringi jalutades kohtasid nad ka türklasest tõelist Eesti fänni. Rahol oli peas Eesti lipuvärvides heegeldatud müts, mispeale ühe müügiputka peremees perekonda eesti keeles kõnetas: “Tere, kas te olete Eestist?” Mees, kes ise oli türklane, palus neid, et räägitaks ainult eesti keeles. “Tal oli müügiputka peal Eesti lipu värvides kirjas I love Estonia (ma armastan Eestit – M.K.) ja ta ütles, et tema on tohutu suur Eesti fänn ja uuris, kust ja kuidas me tuleme. Lisas veel, et tema on Kalevipoeg ja teadis väga palju meie elust, õppis eesti keelt,” jutustas Erko toredast kogemusest.

Nädala jagu mõnulemist Vahemere ääres ja juba ootaski ees kojusõit. Erko sõnul läksid nad tagasi täpselt sama marsruuti pidi ja kodutee läks isegi kiiremini. Autogi pidas väga kenasti vastu. Küll aga andis tunda lahja mootor nii kiirteel kui mägedes. “Mõni mägi oli nii pikk, et tuli üles rühkida suisa teise käiguga, aga saime hakkama. Meie olime ikka kiiremad kui kohalikud rekkad, kes esimese käiguga mägesid vallutasid.” Et nii vana autoga reisile minna, oli Erkol teadlik otsus, sest seda on tal vähemalt võimalik ise tee ääres remontida ja samas on auto nii soodne, et isegi kui midagi hullu oleks juhtunud, poleks olnud kahju seda maha jätta. Kulus neil selle reisi peale 500 liitrit diislit ja keskmiseks kütusekuluks kujunes 6,3 liitrit sajale. Arvestades, et auto oli rahvast täis, pagasiruum asju täis ja lisaks katuseboks, mis on suur tuuletakistus, jäi Erko keskmisega väga rahule.

Mida edasi lõuna poole, seda odavamaks elu Erko sõnul läheb. Nende pere julgeb kindlalt soovitada võtta perega lennureisi asemel ette üks elamusterohke automatk. Nüüd on Erko võtnud eesmärgiks järgmiseks aastaks ehitada valmis üks 1978. aastast pärit kaubik ümber reisibussiks, sest hinges jäi midagi veel kripeldama ja perel on kindel soov veel Türgit avastama minna.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Meister, kelle käe alt on uue elu saanud lugematu arv omavalmistatud traktoreid

Põlvamaal Postitee veeres toimetab asjalik meister Kalle, kes oma garaaži all on uuele elule tohterdanud lugematul arvul omavalmistatud traktoreid, nokitsenud valmis suure hulga järelhaagiseid, ehitanud ümber kümmekond maasturit, valmistanud nullist alates kümneid isemoodi masinaid ja tootmisel ei paista veel lõppu tulevat. Ilmus ajakirja Maale! 2019 sügisnumbri leiutajarubriigis Kolmkümmend kaheksa aastat […]