Rekkajuht Kirsi: Võimas tunne on suure auto roolis!

admin
TRT: 22-AASTANE VEOAUTOJUHT KIRSI :TARTU, 28MAR12 22- aastane kaugsõiduautojuht KIRSI sõidab Eesti ja skandinaavia vahet FOTO ALDO LUUD / ÕHTULEHT
Read Time:7 Minute, 38 Second

„Hästi võimas tunne on! Tunned ennast ikka suurena, mulle hullult meeldib,“ ütleb 22-aastane Hiiumaalt pärit veoautojuht Kirsi Maasik. Uskumatu, aga tõsi – arvatavasti on just tema Eesti ilusaim rekkajuht, kelle õrnad käed keeravad 2005. aasta koos koormaga 40 tonni kaaluvat ja 16,5 meetrit pikka MAN veoautot Skandinaavia teedel.

Ilmus Õhtulehes 7. aprillil 2012

„Mõte, et mulle meeldib autojuhtimine, oli juba ammu. Kuna olen naisterahvas, siis ma ei oleks elu sees mõelnud, et mina midagi sellist teeksin,“ meenutab Kirsi. Kuna ta nägi Hollandis tööl olles, et naised sõitsid suurte veoautodega, tuli temalgi sähvatus, et tema võib ju ka seda teha!

Esialgu oli tagurdamine hirmutav

Möödunud aasta 30. septembril ilutsesidki lõpuks ka tema juhilubadel C- ja E-kategooria luba. Ametisse asus ta juba novembris. Esialgu plaanis ta tööle asuda alles uuest aastast, kuid saatus tegi oma töö. „Internetist jälgisin pakkumisi, siis sain tuttava käest tema sõbra numbri, kes sõidab kaugsõite. Tuli välja, et tegemist on Tartus asuva firmaga, kus ma nagunii tihti käisin,“ mäletab Kirsi asjade kulgu ning uuris välja sõbra tuttava tööandja telefoninumbri.

„Helistasin ühel laupäeval ja esimesed sõnad olid loomulikult need, et kas otsin endale tööd? Ja kas ikka tean, et nad tegelevad rahvusvaheliste vedudega?“ naerab Kirsi. Seepeale vastas ta, et on sellega kursis ning tulevane tööandja arvas, et väljakoolitamine pole probleem ning paluski noorel näitsikul juba esmaspäeval kohale tulla. „Ja nii läkski! Nädala pärast olin juba ühe sõitjaga koos Norras Bergenis esimesel reisil,“ muigab Kirsi. Kuna tütarlaps sai Bergenis väga hästi hakkama, oligi järgmine reis Rootsi juba ihuüksinda.

Kõige üllatavam asi selle töö juures, mida Kirsi ei osanud unes ka näha, on see, et laeva peale tuleb enamasti tagurpidi sõita. „See oli mu jaoks nii ebainimlik, et kuidas see üldse võimalik on! See ei ole normaalne!“ ütleb Kirsi. Alguses oligi loomulikult raske, kui ta ei osanud tööautoga veel hästi tagurdada, nii et see tundus talle nii võimatuna! Õnneks laevalolijad aitavad ja näitavad käega juhiseid. „Alguses mul oli nii raske tagurdada, õppesõiduauto oli ju hoopis teistsugune. Ma ei tundnud tööautot, et kuidas selle haagis keerab, nii et keerasin kogu aeg nii üle ja haagise risti ja põiki!“ mäletab Kirsi.

Esimese reisiga, kui oli tarvis juba laadimiskohas õigesse kohta tagurdada, andiski ta alla ja tundis, et ei saa hakkama! „See oli üldse esimene kord, kui tööautoga tagurdasin, aga järgmises kohas juba läks küll pool tundi, aga sain lõpuks end paika,“ kirjeldab Kirsi. Õnneks pole teised autojuhid närvitsema tulnud, vaid pigem tulevad nad appi kätega suunda näitama.

Tüütuim on laevale pääsu oodata

Oma töö juures on Kirsi sõnul kõige tüütum asi laevale sõit. „Sa ootad seal laevajärjekorras, sa ei saa näiteks magama minna, sest pead oma korda ootama. Teinekord venib see nii pikaks ja oled nii väsinud, alles pärast südaööd saad laevale. Siis on küll tunne, et jääd kohe magama,“ kirjeldab Kirsi. Kuna üldjuhul on ta öiste laevade peal, pole laevasõidud teda veel ära kurnanud, sest ta lihtsalt magab terve aja oma kajutis.

Hirmutavad on tema jaoks teel olles vaid linnad, mitte kehvad teeolud või kõrged mäkketõusud. „Teinekord navigatsioonisüsteem viib sind läbi linna, kust ei peaks minema. Või kui mahalaadimiskoht on kuskil linna sees, nuputad, kuidas ma nüüd sinna saan! Eriti veel kui varem käinud ka pole,“ jutustab Kirsi oma töö keerulisemaid momente. Navi järgi näeb ta küll, et tee läheb, kuid ei tea iialgi, mis olukorras või kui kitsas see on. „Linnasõitmine on mu jaoks kõige hullem! Väikse autoga kui lähed valesti, keerad otsa ringi ja sõidad tagasi, aga sellega ma ju nii lihtsalt otsa ringi ei keera!“ naerab särasilmne noor naisterahvas. Mõned korrad on ta vale firma juurde sattunud küll ning on tulnud pikalt tagasi tagurdada, kuid päris lõpuni hätta pole jäänud.

Suurt autot isegi lihtsam ohjeldada

Kirsi sõidab mööda Soome, Rootsi, Norra ja Taani teid. Talvisel ajal võib sedagi ette tulla, et paremaks haakimiseks tuleb väiksel Kirsil suure auto ratastele ketid peale panna. Ainuke taoline olukord on tal Eestis olnud. „Jäin sellega hätta küll, mulle oli näidatud, kuidas neid peale panna, aga reaalses olukorras ma ei saanud neid sinna ise peale,“ tunnistab Kirsi. Kui meil Eestis on mägede asemel põhimõtteliselt künkad, siis Skandiaaviamaade künkaid võib küll juba päris mägedeks nimetada. Kirsi kirjeldab, et kui välismaal ikka suuremast tõusust koormaga üles minna, siis lõpuks peaaegu üles jõudes venid vaid 30 kilomeetrit tunnis. Nii hulle mägesid pole tal ette tulnud, et koormaga auto üldse üles ei jõua minna.

Mõnikord on Kirsi tundnud küll, et veoauto on veidi vibanud libeda tee peal. „Suurt autot on tee peal libedaga lihtsam hoida. Hiiumaalt tulin kord väikse autoga Tartusse: teel oli lörts, niimoodi hakkas kiskuma ja väga ohtlik oli, aga suure autoga sellist asja pole,“ jutustab Kirsi. Suurest autost on nähtavus hulga parem, nii et kui Kirsi oma väikse auto rooli istub, ei oskagi ta sellega sõita, sest ta ei näe mitte midagi.

Kuidas siis Kirsi nelja kuuga nn kuudis elamisega ära on harjunud? Neiu naerab selle peale, et see on täielik laisa inimese elu, isegi külmkapp on käeulatuses, nii et ei pea püstigi tõusma. „Kuna ma olen naine, siis pean rohkem parklaid otsima. Mees jääb ööbima kuskile suvalisse kohta tee äärde või firma õue, aga mina ei jää ju. Mina tahan, et oleks ikka tualett ka olemas, pean lihtsalt veidi kauem ööbimiskohta otsima,“ kirjeldab Kirsi eluolusid. Rekkas on kõik olemas: korralik voodi, kus end välja sirutada, gaasiga pliit toidu valmistamiseks, külmkapp, kus toitu hoiustada.

Hetkel on Kirsi eluga väga rahul. „Pärast keskkooli võttis mul palju aega, et aru saada, mida ma tahan. Lõpuks ometi ta tuli! Tegelikult ka, see on see, mida ma teha tahan!“ on Kirsi õnnelik. Ta ei viitsikski nii, et iga hommik läheb kuskile ja teeb päev otsa üht ja sama asja ning tuleb õhtul tagasi. „Praegu saan küll väga vähe kodus olla, aga see on nii vaheldusrikas töö, kõik olukorrad ja kohad on alati uued,“ märgib naisrekkajuht.

Meesterahvad üha imestavad ja kiidavad

Meesterahvad, kes Kirsit rekka roolis näinud, ikka kiidavad teda, et ta on üks tubli naisterahvas. Keegi pole kordagi midagi halvasti öelnud. „Võib olla mõeldakse imelikult, aga ütlema pole tuldud,“ muigab Kirsi. Ta sõnul paljud meesterahvad ikka imestavad. Kord oli ta Norras koormat peale laadimas ja üks noormees käis mitu korda teda vaatamas ega suutnud oma silmi uskuda, et nii noor tütarlaps roolib nii suurt autot. „Mitu korda käis vaatamas, et tema ikkagi ei usu ja kuidas see võimalik on! Rekkajuhid on kiilakad ja paksud, aga et sina oled ju ilus! Et tema ikka ei usu! “ naerab Kirsi üht juhtumit. Kirsil endal noormeest pole. „Nii ei saa. Minu jaoks selline suhe ei toimi, kui ma ei näe inimest.“

Sõidueksamil pelgas enim külgboksi: „Mulle ei meeldi seda teha!“

Kirsi ütleb, et isegi kõige esimene iseseisev tööreis rekkaga polnud nii närvesööv kui sõidueksam autoregistrikeskuses. „Enne seda ma küll ei maganud,“ tunnistab Kirsi, et pabistas korralikult. Esmalt tuli tal C- kategooria ära teha, kus kõvemad proovikivid olid külgboksi tegemine ning tagurdamine boksi. „Eksamineerija kiitis, et sõidan rahulikult, mitte nii nagu mehed sõidavad ja kipuvad autosid lõhkuma,“ räägib Kirsi. Näitsik tunnistab, et ARKi eksamid on tema jaoks küll kõige jubedamad asjad maailmas. „Väikse autogagi mäletan, et ei saanud aru, kuidas seda külgboksi teha – see nipp ei jõudnud mulle kohale!“ meenutab Kirsi ja lisab, et suure autoga oli see ka kõikidest asjadest kõige keerulisem. „Külgboks tuli eksamil ikka välja õnneks,“ ohkab Kirsi kergendustundega, kuid nendib, et reaalses elus pole tal seda tarvis olnud teha, sest enamjaolt sõidab ta ikka haagisega, millega kuskile vahele end pressima ei hakka. „Ja väikse autoga ka ma ei harrasta külgboksi, sest mulle ei meeldi seda teha!“

Esimene õppesõit pani otsuses hetkeks kahtlema

Esimesel õppesõidul, kui Kirsi veoautot nägi, oli see tema jaoks väga ehmatav. „Arvasin, et on uuem auto, aga oli mingi vana veneaegne. Siis mõtlesin küll, et päriselt ka või? Ehmusin ikka korralikult ära, et oli seda nüüd siis tarvis ja ma ei saa sellega hakkama!“ kirjeldab Kirsi, et esimene kogemus suure ja väga vana auto roolis oli päris jube ning pani teda oma otsuses veidi kahtlema. Kuid mida aeg edasi, hakkas sõit juba hästi välja tulema.

Kirsi tööandja Transtar T.P. OÜ kodulehel seisab:

Päeval, kui kontori uksest astus sisse Kirsi:

a) vinguvad meie juhid 99% vähem teemal „meil on nii raske töö“
b) peale seda pole ükski juht palunud meil ise rooli taha istuda (et saaksime ükskord aru, mida tähendab töö tegemine)

…et miks siis Kirsi ei peaks hakkama saama.
Tõnu näeb asju nii: Kirsi noore naisena võtab elu ees vastutuse. Mitte lootma jäädes vanematele, tulevasele elukaaslasele või veel kellelegi kolmandale, vaid ise härjal sarvist haarates.
Eks selline otsus sündis Kirsi enda alateadvuses.
Igal juhul oleme rõõmsad, et selline otsus on sündinud ja saame ka ise selles protsessis osalised olla.
Mingil määral sunnib Kirsi meid olema tähelepanelikumad tema auto suhtes, olema tähelepanelikumad Kirsi enda suhtes.
Ehk tänu Kirsile saame ka meie põhjuse muutuda paremaks.
Nii meestel kui naistel on olemas mees- kui naispoolus.
Kirsi elab enamuse osa päevast tugevamas kontaktis oma meespoolusega. Seda nõuab lihtsalt tema töö. Samas pole Kirsis jälgegi sõjaprintsess Xenast, vaid meie näeme temas noort meeldivat tütarlast.
Teame, et mis iganes põhjusel võib Kirsi jätta selle töö ja lahkuda meie firmast. Ühes oleme me aga veendunud.
Aeg koos Kirsiga on huvitav ja päeval, millal ta lahkub, saab ta suure lillesülemi.
Jääb ainult loota, et see päev on väga kaugel.

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Ringrajasõitja Anastassia Kovalenko: „Mu ema tahtis alati, et tegeleksin naiselike aladega“

November 2013 „Kõik ütlevad, et ma olen hull ja küsivad, kas ma ei karda kukkuda? Inimesed, kes ei tegele mootorratastega, ei saa sellest maailmast aru. Olen tegelikult elu aeg tahtnud adrenaliini ja kiirust kogeda,“ räägib senini ülinaiselike aladega nagu võistlustants ja modellindus tegelenud motoringrajasõitja Anastassia Kovalenko (22). „Tundsin, et midagi […]