Simuna ööralli: kilomeetrite viisi adrenaliini ja elamusi!

admin
Read Time:4 Minute, 23 Second

Süda tuksub tuks-tuks-tuks…56, käik sisse, 58, 59, 00 ja tuld!“ närveerin reede õhtul elus esimest korda foori ees jääraja sprindi, Simuna ööralli stardis olles. Ettevalmistus on nullilähedane ja võistlusautoks tavapärane diiselmootoriga Ford Focus.

Lugu ilmus Õhtulehes 4. märts 2013

Kui ma kolmapäeva päeval Simuna ralli ühele korraldajale Marti Rillole artikli asjus helistasin, ei olnud mul mõtteski, et ma isegi selle ralli starti läheksin. Küsimus, miks ma ise ei osale, jäi paariks tunniks kripeldama ning nii ma end startijate nimekirja ära regasingi. Mis sest, et ägedat rallikat pole, rääkimata rallisõidu kogemustest, aga just neid ma sinna jahtima läksingi.

Närveldamine asendus tuimusega

Reede lõunaks olid vapruse värinad uhked ja süda paha. Kella viieks Simunasse jõudes olid hirmujudinad asendunud juba tuimusega – tuleb see, mis tulema peab. Tõde tunnistades pole ma viimasel ajal just tihti ise roolis olnud. Mugava naisterahvana lasen ikka meesterahval roolida. Reedel harjutasin paar ringi kätt kodu lähedal lumerajal ja juba oligi Simunasse minek, kus ootas ees täiesti tundmatu 3,6 kilomeetri pikkune rada. Kohale jõudes asusimegi esmalt rada läbi jalutama, kuulates elukaaslase teooriat kurvide läbimise kohta. „Siin on pikk sirge, siin saad juba kolmanda käigu ka panna ja siin on nii pikk lauge kurv, et selle võtad ka kolmandaga rahulikult läbi,“ õpetab elukaaslane. Olen täiesti tuim – teooria võib meelde jääda, aga praktika saan ju alles võisteldes.

Pärast võistlejate koosolekut lendab aeg ruttu ja juba näen, et auto number 37 on stardis. Minu number on aga 41! Kibekiirelt ohutusvest selga, kiiver pähe ja ilma, et oleks jõudnud hirmsasti närveldama hakata, olengi juba ise stardis. Fooril täituvad kõik punased tuled, ette lööb 00 – ja lendangi tundmatusse! „Oh appi! Ei ole siin hullu midagi, sõidan nii nagu mulle räägiti,“ trummeldab esimestes kurvides peas, kuid teooria ei taha praktikas rakenduda ja vigu tuleb hulganisti. „Ähh, miks ma sidurit vajutasin?! Ruttu-ruttu uuesti gaasi! Miks ma nii vara pidurdasin!? Oleks võinud ju hulga hiljem, oled ikka argpüks!“ vasardavad iseennast hurjutavad mõtted peas kui võtan üha uusi ja uusi kurve. Pärast paari minutit sõitu hakkab asi juba hasartseks muutuma. Adrenaliin ja väike hirm tekitavad soovi üha paremini sõita. Kuus minutit ja nelikümmend kolm sekundit hiljem on öist lumetormi täis esimene ring sõidetud. Otsaesine on kiivrit peast võttes märg. Kaks ringi on veel.

Võistleb iga nädalavahetus

Kahe sõidu vahepealsel ajal kohtan teadetetahvli juures, kuhu ringiajad üles läksid, teisigi naisvõistlejaid. Number 42 all Mitsubishi Coltiga võistelnud Kati Nõuakase (24) ringi aeg oli 5.24. „1.6 liitrine, 83 kilovatti,“ näitab Kati oma kiiret punast ralliputukat, mille mehhaanikuks on tema isa. „Auto taha ei jää hetkel küll midagi, annab minna küll, aga mul jääb oskustest puudu. Ausalt öeldes kardan sõita, aga sellest kartusest tuleb kuidagi üle saada,“ ütleb Kati, kes on autoga võistlemas käinud juba kolm talve. Sel talvel igal nädalavahetusel ja mõnel nädalalõpul suisa kahel päeval. „See talv võtan tõsisemalt. Kaks talve tagasi hakkas raja ääres külm, kui mu mees käis võistlemas ja siis istusingi ise ka rooli ja hakkasin võistlema, mis ma seal raja ääres ikka ergutan, sõidan siis juba ise ka!“ ütleb Kati. „Mulle meeldib, see on midagi teistsugust! Mul on see veres, isa mul sõitis kunagi veobagi krossi, juba väikse tüdrukuna sai vaatamas käidud,“ jutustab naisrallisõitja. Naine tunnistab, et on sõidu kohalt väga emotsionaalne ja pärast sõitu nii rõõmust hüpanud kui ka nutnud. „Olin ühel võistlusel kinni teises kohas ja suretasin auto oma lollusest välja, nii läks minut aega, enne kui auto uuesti käima läks,“ meenutab ta nutma puhkemise hetke.

Aeg ongi juba sealmaal, et tuleb end teise ringi starti sättida. Pärast esimest kurvi on tunda, et oma esimese ringi teinud 50 võistlusautot on raja ikka korralikult siledaks ja jäiseks lihvinud. Kuna pidamine on kehvem kui esimesel ringil, pidurdan oma kartusest hoo maha veel varem kui enne. „Siin on truubi koht, pärast seda tuleb ülesmäge ja siis on tagasipööre,“ püüan rada meenutada, kuid tagasipöördekohas pööran ikka nina liiga hilja kurvi keskele. Vigu tuleb, aga lohutan end sellega, et vähemalt saan aru, mis mu vead on. Sõit tundub kestvat igavikuna, kuid meeled on erksad ja käed lappavad rooli ning seitse minutit ja kaks sekundit hiljem peatun jälle raja lõpus stop-märgi ees ning hingan kergendatult, et vaid üks ring on veel.

Võitsin iseennast

Teadetetahvli juurde on oma aega uurima tulnud samuti esiveoliste naisteklassis võistlev Liisi Tiitus (21), kelle parim aeg oli Honda Civic Type-R-il 5.15. Noor näitsik on autorallidel võistelnud juba 12 aastasest peale. Rajale saatis ta isa. „Alguses on stardis ikka hirm, aga kui sõitmas ära käid, on tohutu adrenaliin ja käed värisevad. Rajal püüan mõelda sõidutehnika peale, aga tahes tahtmata liiguvad mõtted ikka sellele, et äkki panen hange või midagi juhtub, pigem ikka kardan rohkem,“ kirjeldab Liisi. Et hästi sõita, tuleb tema sõnul palju võistelda. „Niisama harjutamine on üks asi, aga just võistluskogemus annab palju juurde, kellegiga konkureerimine on hoopis teine asi,“ teab Liisi.

Viimaseks ringiks on ilm muutunud – lumetorm on asendunud tähistaeva ja kaheksa külmakraadiga, kell näitab tunni pärast südaööd. Motiveerin end, et nüüd teen küll parima aja, kuid ring tuleb ikka seitse minutit ja kaks sekundit – täpselt sama, mis teises voorus. Viiest võistelnud naisest olen küll viimane, kuid võitsin vägeva adrenaliinirohke kogemuse ja rallipisiku, et edasi harjutada ja tulevikus veel võistelda. Eelkõige võitsin aga iseennast, et julgesin täiesti algajana end proovile panna ja üldse oma diiselmootoriga tänavasõidu Focusega starti minna. 

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Motoreis Venemaale: vaja on visa hinge ja hulga õiget varustust

„Tähtsamad on hea sõiduriietus, korralik telk ja tööriistad, millega ratast remontida. Ja veel tähtsam on minna reisile nendega, kellega oled varem reisinud ja keda juba tunned, mitte kontvõõrastega – kes hakkab vinguma, kui jalad märjad, kes kardab teel olevaid takistusi,“ ütleb rännumees Raul Musten, kes naases äsja kolme sõbraga pea […]