Vaba aega pole üldse! Aga leiutisi muudkui lisandub!

admin
Read Time:5 Minute, 30 Second

Kuldsete kätega Eesti meestel on läbi aegade rohkelt leidlikku nutikust olnud ning hoolimata igapäevasest ajapuudusest ehitatakse ikka oma kätega tarvilikke ja mõnikord oma lõbukski toredaid masinaid. Kuusalu vallas Valgejõe külas Rubo Lombi koduhoovis püüavad külaliste pilke kaks eriskummalist sõidukit, mis valminud otse koduses garaažis.

Lugu ilmus ajakirja Maale! 2015 talvenumbris

Harjumaal Valgejõe külas ootavad Rubo Lombi õuel oma sõidukorda kaks vahvat maastikukarva masinat, mis oma kätega nullist pihta erinevate nii lääne- kui idapoolsete sõidukite osadest kokku ehitatud. Ühte nimetab Rubo Roomikuks, teist Bagiks. Roomikul on all roomikud, bagil tummised maastikusõiduks sobivad rattad. „Egas ma kuskil võistlemas nendega ei käi, rohkem ikka tööloomadeks ehitatud – vaja puid metsast välja tassida, jahil käia ja lund õuel lükata,“ nendib pisut tagasihoidlik Rubo. Egas Eesti mees eriline kiitleja polegi, ehkki inseneritöö võiks kiidusõnu pälvida rohkesti.

Väle roomik lumme kinni ei jää

Vabakutselisena autoremonti ja metallitööd tegev Rubo alustas Roomiku ehitamist umbes kolm aastat tagasi. Üheks eesmärgiks oli talvisel ajal jahil käia, sest mehe sõnul pole sellega ilma lumeta just mugav sõita. „Noh, tegelikult pole vaba aega üldse, aga pool aastat ehitasin jutiga veidi vabamatel momentidel, kokku on siia kulunud teadmata arv töötunde,“ mainib tõsine Eesti mees Rubo ja lisab, et inspiratsiooni sai ta internetist erinevaid pilte vaadates. Samuti ei oska ega ka julge mees kokku lüüa rahasummat, mis leiutistele kulunud.  

Esmalt leidis ta Soome müügiportaalist Rootsi sõjaväemasina BV202 roomikud koos alusvankritega. Südameks tundus sobivat 2 liitrine sõiduauto Opel Omega automaatkäigukastiga bensiinimootor. Raami ja sõitjateruumi ehitas ta ise. Kui Rubo oma roomikuga kohalt võtab, et masin fotoseeriaks kenamale kohale sättida, liigub see üllatavalt särtsakalt. „Päris hea kiirendus on jah, sai tehtud ka kiiruskatseid – pehmel pinnasel 39 ja kõval suhteliselt siledal pinnasel 59.5 kilomeetrit tunnis,“ täpsustab Rubo. Jõu puudust sel vahval ja väledal aparaadil pole. „Masina läbivus on mudas ja mädas üllatavalt hea, kordagi pole kinni istunud, kuid muda asemel sobivad roomikule siiski rohkem suure lumega talvised olud.“ Kaalult on Roomik pigem saledapoolne, umbes tonni lähedale.

Veidi pirtsutamist näitab Roomik aga risti järsemat kraavi läbides, kui tahab end selili visata. Selleks otstarbeks paigaldas Rubo aga ette vintsi, mis kulub talvel ka saha tõstmiseks ära. Esimestel proovisõitudel selgusid veelgi mõned nõrgad kohad. „Diferentsiaali kinnitused olid nõrgad ja tuli uued keevitada, tagasilla pöördepidurite juurde paigaldasin jahutusventilaatori, sest õli kippus tagadiferentsiaalis keema minema,“ toob Rubo välja paar spetsiifilist probleemi.

Selgus ka see, et tagurpidi ei ole mugav ilma peegliteta manööverdada, seega vajas masin ka välispeeglite näol täiustust. Kuna talvedki on pikad ja pimedad, kolisid katusele ja etteotsa võimsad LED tuled. Ajapikku selgus ka korralike porilaudade vajadus, et masin vähe puhtam püsiks. „Masinal sai ka jalgpiduri ketas sisse kardaani vahele toodud, nüüd pidurdab korralikult. Välispidurid jäätusid ja pidurdasid kehvalt. Sellisel roomik masinal peavad kõik pidurid olema kere sees ja korralik ventilaator jahutuseks, siis toimivad need igal pool lumes ja mudas,“ kirjeldab Rubo. Lisaks paigaldas ta ka vene masina Žili küljest suurema käigukasti õliradiaatori, kuna Opeli automaatkäigukasti õli kippus metsas sõites keema minema.

Rubo kiidab aparaadi manööverdusvõimet. „Selle tagab lihtne valem 1/1,5 ehk roomiku laius on näiteks 50 sentimeetrit, siis roomikute vahe peab olema vähemalt 75 sentimeetrit, minu masinal on 80.“ Ta lisab, et roomikuid ei tasu üle mõistuse pingule vedada, siis ei juhtu nendega ka miskit hullu. Samuti tasub alusvankri pukse, mis on omapärased metalltihendid nagu kolvirõngad, korralikult määrdega kokku teha mõne aja tagant, et masin kestaks.

Üht leiutist ehitas kaks korda

Teist sarnastes toonides maastikusõidumasinat nimetab Rubo Bagiks. Sellegi ehitas ta täitsa nullist oma ideede järgi valmis. Töödega tegi algust pea kaks aastat tagasi, kuid kui masinal nägu juba peas oli ning esimesed sõidudki selja taga, põles see möödunud suvel õnnetul kombel maatasa. Õnn, et garaaž punasest kukest puutumata jäi. „Visake kõik pulberkustutid prügikasti ja kasutage ainult süsihappegaasi kustuteid! Mul olid töökojas ainult pulberkustutid ja tulemus oli näha 15 minutiga- järgi jäi ainult raud.

Tuletõrjemehed andsid parima, olid kohal 15 minutiga ja päästsid töökoja, aga masinaga oli lõpp,“ meenutab Rubo. Põleng tekkis keevitustöid tehes. „Rääkisin targematega: on olemas võimalus, et kaasaegsed eurokvaliteediga küttevoolikud lasevad bensiini läbi. Tekivad aurud, leket visuaalselt ja ninaga tuvastada pole võimalik, ainult üks säde ja nägemist!“ kirjeldab Rubo. Tema kogemust mööda kustutab taolise keemia tuld süsihappega kustuti, mis põleva aine järsult maha jahutab.

Rubo ei jätnud aga jonni. Rookis allesjäänud raami puhtaks, pesi, võõpas roostesurmaga üle ja hakkas jälle otsast peale. Bagi raam pärineb Suzuki Grand Vitaralt. Mootoriks tuli nüüd peale diislist toituv automaatkäigukastiga Mercedes-Benz 2.5 R5. UAZilt pärinevad aeglased sillad, mis tuli üle kontrollida, lekked eemaldada ja tihendid vahetada. Vedrustus pärineb Toyota Hiluxilt, sest need olid tal juba garaažinurgas olemas. Erinevate masinate osi leidub rohkelt: Gaz 66 roolisilinder, Žili roolivardad, Gaz 69 vahekast. Enamus kõik vastavalt sellele, mis ta kuskilt kätte on saanud või garaažist leidnud. Summuti tegi ta Mercedese kardaanist – hea pikk ja õhukese seinaga toru. Ise meisterdatud akukastile leidis ta koha tagumise porilaua peale.

Sõiduki salong uste-akende-sisustusega on Rubo omalooming käepärastest vahenditest. Kuna mehele rooli küljes igasugu tavapärased kangid ei meeldi, disainis ta Bagi armatuuri pigem lennuki stiilis, kus kõik vajalikud lülitid korraliku sildistusega kahes reas. „Maitse asi, ütles kukk ja nokkis si…,“ ütleb Rubo, et selline stiil tundub talle ilusam kui hulganisti kange rooli ümber. „Üldiselt on asi lihtne: igasugu kangidega tuleb lisaks hunnik releesid ja juhtmeid, mis märja ilmaga jukerdama kipuvad,“ põhjendab Rubo taolist valikut.

Pärast suvist õnnetust oli Rubol masin uuesti sõidukorras septembri lõpuks. Pärast pisukest katsetamist vajasid nõrgad kohad taas üle vaatamist. Tagumine pidur kolis vahekasti otsast kõrgemale, kuna oli liiga madalal. Salongi pani ta esiklaasile pisikese ventilaatori puhuma. Katusele kolisid LED-tuled, lisaks tagurpidikäigu tuli. Liialt palju tolmu läbi lasknud koonusfiltri asemele sobitas ta Mitsubishi Pajero õhufiltri püti parajaks. Kokku on sel kaalu alla tonni ning maanteel arendab kiirust kuni 75 kilomeetrit tunnis. Ja maanteel võib Rubo sellega täiesti legaalselt sõita, sest omavalmistatud sõiduk on ametlikult arvel. Pole ta ka selle masinaga kordagi metsast küttepuu palke välja vedades hätta jäänud. Talvel on temast tubli abimees lume lükkamisel. Kahjuks on aga kohti, kus taoliste masinatega müttamas käia, vähevõitu. Lähedalasuvad RMK maastikusõidukohad on Rubol juba mitmeid kordi igat pidi läbi tehtud ja võistlustele minna ka ei taha, sest ei raatsi kallist tehnikat lõhkuda.

Rubo hoovi kõrvalt voolab aga läbi Valgejõgi, mida imetledes on näha, et käed rüpes see mees ei istu. Koormarihmadega kase najale toetuma pandud, külmaks perioodiks jõest välja tõstetud omamoodi vesiratas ootab suveaega. Rubo on taas kõikvõimsast internetist veidi inspiratsiooni ammutanud ning meisterdanud ise valmis nii-öelda veepumba ehk vesiratta, mis suvisel ajal jões ringi keerleb ja aiamaal olevasse kastmistünni igapäevaselt vaikses tempos vett pumpab.

Tegelikult plaanib mees aga oma Roomikut maha müüa. Mine sa tea, mis imemasin siis selle asemele mittemillegist jälle tekkima hakkab – kõrget mõttelendu leiutajasoonega Rubole!

0 0
Happy
Happy
0 %
Sad
Sad
0 %
Excited
Excited
0 %
Sleppy
Sleppy
0 %
Angry
Angry
0 %
Surprise
Surprise
0 %
Next Post

Auto või mootorrattaga Kagu-Euroopasse: põnev ja rahakotisõbralik

Auto või mootorrattaga reisides tunned, näed ja koged tunduvalt rohkem kui lennukiga sihtkohta minnes. Kohati küll ebamugav moodus ringireisimiseks värskendab aga vaimu ja aitab iseloomu kasvatada. Lugu ilmus ajalehes AjaLeht septembris 2014 Umbes kümme päeva enne oma pika motomatka algust polnud kummalgi asjaosalisel veel õrna aimugi, et me reisile läheme. […]